Biblija yra Dievo Žodis, kuris veda mūsų žingsnius ir pataria mums priimant sprendimus kiekvieną dieną. Kaip parašyta šioje psalmėje, Jo Žodis gali būti žibintas mūsų kojoms ir mūsų sprendimuose.
Biblija yra atviras laiškas, parašytas vyrams, moterims ir vaikams, įkvėptas Dievo. Jis yra maloningas; jis trokšta mūsų laimės. Skaitydami Patarlių, Mokytojo knygas arba Kalno pamokslą (Mato evangelijoje, 5–7 skyriuose), randame Kristaus patarimų, kaip palaikyti gerus santykius su Dievu ir su savo artimu, kuris gali būti tėvas, motina, vaikas ar kiti žmonės. Mokydamiesi šių patarimų, užrašytų Biblijos knygose ir laiškuose, tokiuose kaip apaštalo Pauliaus, Petro, Jono ir mokinių Jokūbo bei Judo (Jėzaus įbrolių) laiškuose, kaip parašyta Patarlių knygoje, mes ir toliau augsime išmintimi tiek Dievo akivaizdoje, tiek tarp žmonių, taikydami ją praktiškai.
Šioje psalmėje teigiama, kad Dievo Žodis, Biblija, gali būti šviesa mūsų keliui, tai yra, didžiosioms dvasinėms mūsų gyvenimo kryptims. Jėzus Kristus parodė pagrindinę vilties kryptį – amžinojo gyvenimo įgijimą: „Tai yra amžinasis gyvenimas: kad jie pažintų tave, vienintelį tikrąjį Dievą, ir tavo siųstąjį Jėzų Kristų“ (Jn 17, 3). Dievo Sūnus kalbėjo apie prisikėlimo viltį ir net prikėlė kelis žmones savo tarnystės metu. Įspūdingiausias prisikėlimas buvo jo draugo Lozoriaus, kuris mirė prieš tris dienas, kaip pasakojama Jono evangelijoje (11, 34–44).
Šioje Biblijos svetainėje yra keli Biblijos straipsniai jūsų pasirinkta kalba. Tačiau tik anglų, ispanų, portugalų ir prancūzų kalbomis yra dešimtys pamokančių Biblijos straipsnių, skirtų paskatinti jus skaityti Bibliją, ją suprasti ir taikyti praktikoje, siekiant turėti (arba toliau gyventi) laimingą gyvenimą, tikint amžinojo gyvenimo viltimi (Jn 3, 16, 36). Jūsų pasirinkta kalba galite rasti internetinę Bibliją, o nuorodos į šiuos straipsnius yra puslapio apačioje (parašyta anglų kalba. Automatiniam vertimui galite naudoti „Google Translate“).
Skaitykite Bibliją kasdien. Šiame turinyje yra edukacinių Biblijos straipsnių anglų, prancūzų, ispanų ir portugalų kalbomis (norėdami suprasti šių straipsnių turinį, naudokite „Google“ vertėją, kad pasirinktumėte vieną iš šių kalbų, taip pat savo pasirinktą kalbą).
« Arukas näeb ohtu ja poeb peitu, kuid kogenematud lähevad edasi ja saavad kannatada »
(Õpetussõnad 27:12)
Nagu « suur viletsus » läheneb, et valmistuda endale, « varjata »?
Vaimne ettevalmistus enne suurt viletsust
« Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse »
(Joel 2:32)
Seda ettevalmistust võib enne ühe lause kokku võtta: Otsi Jehoovat: « Häda neile, kes igatsevad Jehoova päeva! Mida Jehoova päev teile tähendab? See on pimedus, mitte valgus ». See päev tuleb karta: « Jehoova suur päev on lähedal. See on lähedal ja ligineb väga kiiresti. Jehoova päeva kõma on kohutav. Siis kisendab ka sõjamees. See päev on raevu päev, ahastuse ja ängistuse päev, raju ja laastamise päev,pime ja must päev, pilvine ja sünge päev, sarve ja sõjahüüu päev kindlustatud linnade ja kõrgete nurgatornide vastu. (…) « otsige Jehoovat, kõik tasased maal,kes te järgite tema õigeid määrusi,otsige õigust, otsige tasadust, siis ilmselt varjatakse teid Jehoova vihapäeval » (Sefanja 1:14-16; 2:3). See tähendab õppimist armastama ja kuuletuma Jumalale.
Jumala armastus on tunnistada, et Ta on Nimi: Jehoova (JHVH) (Matteuse 6: 9 « pühitsetud saagu sinu nimi »). « Mina olen Jehoova. See on mu nimi.Ma ei anna oma au kellelegi teisele ega mulle kuuluvat kiitust nikerdatud kujudele ». Me peame kummardama ainult Jehoova: « Sina, Jehoova, meie Jumal, oled väärt võtma vastu ülistust, austust ja jõudu, sest sina oled loonud kõik, sinu tahtel on kõik olemasollu tulnud ja loodud ». Me peame Teda armastama kogu meie elu jõuga: « Ta vastas: « Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ja kogu oma mõistusega” ». See on suurim ja esimene käsk » (Jesaja 42: 8, Ilmutuse 4:11, Matteuse 22:37). Jumal ei ole Kolmainsus. Kolmainsus ei ole Piibli õpetus.
See Jumala armastus läheb palve läbi. Jeesus Kristus andis konkreetset nõu palve kohta Matteuse 6: « Kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest neile meeldib palvetada sünagoogides ja peatänavate nurkadel seistes, et inimesed neid näeksid. Ma kinnitan teile: nad on kogu oma tasu kätte saanud. Aga kui sina palvetad, mine oma tuppa, sulge uks ja palu oma Isa, kes on inimsilma eest varjul. Siis su Isa, kes näeb, mida tehakse salajas, tasub sulle. Palvetades ärge korrutage ühte ja sama, nagu teevad teised rahvad, kes arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge olge nende sarnased, sest teie Isa teab, mida te vajate, juba enne kui te teda palute. Teie palvetage siis nõnda: „Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi. Sinu kuningriik tulgu. Sinu tahe+ sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Anna meile meie tänase päeva leib ja andesta meile meie võlad, nagu ka meie oleme andestanud oma võlglastele. Ja aita meid, et me kiusatusele järele ei annaks, päästa meid Saatana käest. Kui te andestate inimestele nende üleastumised, siis andestab teie taevane isa ka teile. Aga kui te ei andesta inimestele nende üleastumisi, siis ei andesta teie taevane isa ka teile teie üleastumisi » (Matteuse 6:5-15).
Jehoova palub, et meie suhted temaga oleksid eksklusiivsed, see tähendab, et ta ei taha, et me palvetame teisel « jumalal »: « Ei. Ma tahan öelda seda, et mida ebajumalakummardajad ohverdavad, seda nad ohverdavad deemonitele, mitte Jumalale. Mina aga ei taha, et teil oleks mingit tegemist deemonitega. Te ei või juua Jehoova karikast ja deemonite karikast, te ei või süüa Jehoova lauas+ ja deemonite lauas. Või „kas tahame Jehoovat kiivaks teha”? Kas oleme temast tugevamad? » (1. Korintlastele 10:20-22).
Jumala armastus on tunnistada, tal on poeg, Jeesus Kristus. Jeesus Kristus on ainus Jumala Poeg selles mõttes, et Ta on ainuke Jumala Poeg, mille on loonud otse Jumal: « küsis ta oma jüngritelt: « Mida inimesed ütlevad, kes on Inimesepoeg?” Nad vastasid: « Ühed ütlevad, et Ristija Johannes, teised, et Eelija, ja mõned jälle, et Jeremija või keegi prohvetitest.” Ta küsis neilt: « Aga teie, kelleks teie mind peate?” Siimon Peetrus vastas: « Sina oled messias, elava Jumala poeg.” Jeesus kostis talle: « Õnnelik oled sina, Joona poeg Siimon, sest seda pole sulle avaldanud mitte mõni inimene, vaid minu isa taevas » (Matteuse 16:13-17, Johannese 1:1-3). Jeesus Kristus ei ole Kõigeväeline Jumal ja ta ei kuulu kolmainsus. Ainult usk Kristuse ohvritesse võimaldab pattude andeksandmist, hiljem paranemist ja surnute ülestõusmist: « Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu. (…) Kes Pojasse usub, saab igavese elu, aga kes Pojale ei kuuletu, ei saa elu, vaid Jumala viha jääb tema peale » (Johannese 3:16,36; Matteuse 20:28).
Teine oluline käsk on Jeesuse Kristuse järgi, et me armastame oma ligimest: « Teine, selle sarnane, on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Neil kahel käsul põhinevad* Moosese seadus ja prohvetiraamatud » (Matteuse 22:37-40). Vihkamine on keelatud: « Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrtsukas ja te teate, et ükski mõrtsukas ei saa igavest elu » (1 Johannese 3:15). Mõrv on keelatud, mõrvarad isiklikel põhjustel, usulise patriotismi mõrvad või riigi patriotism: « Siis ütles Jeesus talle: « Jeesus ütles talle: « Pane mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi ka hukkuvad » » (Matteuse 26:52).
Kui me armastame Jumalat, püüame me hästi käituda: « Tema on öelnud sulle, inimene, mis on hea.Mida Jehoova sinult ootab? Vaid seda, et teeksid, mis õige, peaksid kalliks ustavust ja oleksid tagasihoidlik koos oma Jumalaga käies » (Mika 6:8). Kui me armastame Jumalat, siis hoidume käitumisest, mida ta ei kiida heaks: « Kas te siis ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala kuningriiki? Ärge petke end. Hoorajad, ebajumalakummardajad, abielurikkujad, mehed, kes lubavad end homoseksuaalidel ära kasutada, homoseksuaalid, vargad, ahnitsejad, joodikud, teiste halvustajad ja väljapressijad ei päri Jumala kuningriiki » (1. Korintlastele 6:9,10).
Jumala armastus on tunnistada, et Ta juhib meid (kaudselt) läbi Tema sõna Piiblit. Piibel on Jumala Sõna: « Kogu pühakiri on Jumalalt ning on kasulik õpetamiseks, noomimiseks, asjade kordaseadmiseks, suunamiseks õiguses, et Jumala teenija oleks igati pädev ja valmis igaks heaks tööks » (2 Timoteosele 3:16,17). Me peame seda lugema, uurima seda ja rakendama seda oma elus: « vaid kes tunneb rõõmu Jehoova seadusest ja loeb ta seadust mõttega päeval ja ööl. Ta on kui veeojade äärde istutatud puu,mis annab vilja omal ajalja mille lehed ei närbu,ning kõik, mis ta teeb, läheb korda » (Psalmid 1:1-3). Kohapeal on olemas internetis Piibel ja mõned Piiblit läbivad lõigud, et paremini ära kasutada tema juhendamist (Matteuse peatükid 5-7: psalmide raamat, Õpetussõnad, nelja evangeeliumid: Matteus, Mark, Luke ja Johannes ja paljusid teisi Piibli kanneid (2 Timothy 3: 16,17)).
Suure viletsuse ajal
Piibli järgi on viis olulist tingimust, mis võimaldavad meil Jumala halastuse saamist suurte viletsuste ajal saada:
Tugineda Jehoova nimi: « Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse » (Joel 2:32).
Usu Kristuse ohverdus et saada « patud andestamine »: « Pärast seda ma vaatasin ja nägin suurt rahvahulka, keda ükski ei suutnud ära lugeda, inimesi kõigist rahvastest, suguharudest, hõimudest ja keeltest. Nad seisid trooni ees ja Talle ees, valged rüüd seljas ja palmioksad käes. (…) Sedamaid ma vastasin talle: « Mu isand, sina tead seda.” Ta ütles mulle: « Need on need, kes tulevad suurest viletsusest. Nad on oma rüüd pesnud ja teinud need valgeks Talle veres » (Ilmutus 7:9-17).
Olla kurb: Kristuse surma meie pattude andeksandmiseks: « Ma valan Taaveti soo ja Jeruusalemma elanike peale oma soosingu vaimu ja anumise vaimu. Siis nad vaatavad seda, kelle nad läbi pistsid, ja halavad tema pärast, nagu halaks ainsa poja pärast. Nad leinavad kibedasti, nagu leinaks esmasündinud poega. Sel päeval on Jeruusalemmas suur halamine, nagu oli Hadad-Rimmonis Megiddo tasandikul » (Sakarja 12:10,11). Olla kurb halva käitumist: « Jehoova ütles talle: „Käi Jeruusalemma linn läbi ja tee märk nende inimeste laubale, kes ohkavad ja ägavad kõigi jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse » (Hesekiel 9:4).
Paastumine: « Puhuge sarve Siionis!Kuulutage välja paast, teatage pühalikust kokkutulekust. Koguge kokku rahvas, pühitsege kogudust. Kutsuge vanad mehed, koguge kokku lapsed ja imikud » (Joel 2:15,16).
Ära seksuaalne suhe: « Peigmees tulgu välja oma toast ja pruut pulmakambrist » (Joel 2:16b). « ning kõik ülejäänud suguvõsad — iga suguvõsa eraldi ja nende naised eraldi » (Sakarja 12:14-12).
Mida teha pärast suurt viletsus
On kaks peamist jumalikku soovitust:
Tähistage « Jehoova suveräänsust » ja « vabanemist » inimkonnast: « Kõik, kes Jeruusalemma rünnanud rahvastest järele jäävad, lähevad aastast aastasse üles kummardama kuningat, vägede Jehoovat, ja pidama lehtmajadepüha » (Sakarja 14:16).
Maa puhastamine 7 kuud pärast suurt viletsust kuni 10. nisani (juudi kalendrikuu) päevani (Ezek 40: 1,2): « Iisraeli sugu matab neid seitse kuud, et puhastada maa » (Hesekiel 39:12).
Kui soovite end väljendada, kui teil on küsimusi või muudel põhjustel, ärge kartke ühendust võtta saidi või selle Twitteri kontoga. Jumal õnnistagu puhtaid südameid. Amen (Johannese 13:10) (The Release).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
Jumalal on nimi: Jehoova: « Mina olen Jehoova. See on mu nimi.Ma ei anna oma au kellelegi teisele ega mulle kuuluvat kiitust nikerdatud kujudele ». Me peame kummardama ainult Jehoova: « Sina, Jehoova, meie Jumal, oled väärt võtma vastu ülistust, austust ja jõudu, sest sina oled loonud kõik, sinu tahtel on kõik olemasollu tulnud ja loodud ». Me peame Teda armastama kogu meie elu jõuga: « Ta vastas: « Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ja kogu oma mõistusega” ». See on suurim ja esimene käsk » (Jesaja 42: 8, Ilmutuse 4:11, Matteuse 22:37) (God Has a Name (YHWH)) (How to Pray to God (Matthew 6:5-13); The Administration of the Christian Congregation, According to the Bible (Colossians 2:17)). Jumal ei ole Kolmainsus. Kolmainsus ei ole Piibli õpetus.
Jeesus Kristus on ainus Jumala Poeg selles mõttes, et Ta on ainuke Jumala Poeg, mille on loonud otse Jumal: « küsis ta oma jüngritelt: « Mida inimesed ütlevad, kes on Inimesepoeg?” Nad vastasid: « Ühed ütlevad, et Ristija Johannes, teised, et Eelija, ja mõned jälle, et Jeremija või keegi prohvetitest.” Ta küsis neilt: « Aga teie, kelleks teie mind peate?” Siimon Peetrus vastas: « Sina oled messias, elava Jumala poeg.” Jeesus kostis talle: « Õnnelik oled sina, Joona poeg Siimon, sest seda pole sulle avaldanud mitte mõni inimene, vaid minu isa taevas » (Matteuse 16:13-17, Johannese 1:1-3) (The Commemoration of the Death of Jesus Christ (Luke 22:19)). Jeesus Kristus ei ole Kõigeväeline Jumal ja ta ei kuulu kolmainsus.
Püha vaim on Jumala aktiivne jõud. Ta ei ole inimene: « Nad nägid otsekui tulekeeli, mis jagunesid laiali, ja igaühe peale laskus üks tulekeel » (Apostlite teod 2: 3). Püha Vaim ei ole Kolmainsuse osa.
Piibel on Jumala Sõna: « Kogu pühakiri on Jumalalt ning on kasulik õpetamiseks, noomimiseks, asjade kordaseadmiseks, suunamiseks õiguses, et Jumala teenija oleks igati pädev ja valmis igaks heaks tööks » (2 Timoteosele 3:16,17). Me peame seda lugema, uurima seda ja rakendama seda oma elus: « vaid kes tunneb rõõmu Jehoova seadusest ja loeb ta seadust mõttega päeval ja ööl. Ta on kui veeojade äärde istutatud puu,mis annab vilja omal ajalja mille lehed ei närbu,ning kõik, mis ta teeb, läheb korda » (Psalmid 1:1-3) (Reading and Understanding the Bible (Psalms 1:2, 3)).
Ainult usk Kristuse ohvritesse võimaldab pattude andeksandmist, hiljem paranemist ja surnute ülestõusmist: « Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu. (…) Kes Pojasse usub, saab igavese elu, aga kes Pojale ei kuuletu, ei saa elu, vaid Jumala viha jääb tema peale » (Johannese 3:16,36; Matteuse 20:28).
Jumala Kuningriik on taevane valitsus, mis asutati taevas 1914. aastal, kellest koosneb kuningas Jeesus Kristus, 144 000 kuningat ja preestrit, kes moodustavad Kristuse pruudi « Uus Jeruusalemm ». See taevane Jumala valitsus lõpetab praeguse inimese valitseva seisundi suure viletsuse ajal ja ta valitseb maa: « Nende kuningate päevil rajab taeva Jumal kuningriigi, mida ei hävitata iialgi. Seda kuningriiki ei anta ühelegi teisele rahvale. See purustab ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ise püsib igavesti » (Ilmutuse 12: 7-12, 21: 1-4, Matteuse 6: 9,10, Taaniel 2:44) (The 144,000 Tribes).
Surm on elu vastupidine. Hing sureb ja vaim (elujõud) kaob: « Ärge lootke valitsejatele,inimlastele, kes ei suuda päästa. Tema vaim väljub, ta pöördub tagasi mulda. Samal päeval kaovad tema mõtted » (Laulud 146:3,4, Koguja 3:19,20, 9:5,10).
Ainult 144 000 inimest lähevad taevasse koos Jeesusesse Kristusesse. Ilmutuse 7: 9-17 mainitud suur rahvahulk on neid, kes elavad suure viletsuse all ja elavad igavesti Maa paradiisis: « Ma kuulsin nende arvu, kes olid pitseriga märgitud — 144 000 pitseriga märgitut igast Iisraeli poegade suguharust. (…) Pärast seda ma vaatasin ja nägin suurt rahvahulka, keda ükski ei suutnud ära lugeda, inimesi kõigist rahvastest, suguharudest, hõimudest ja keeltest. Nad seisid trooni ees ja Talle ees, valged rüüd seljas ja palmioksad käes. (…) Sedamaid ma vastasin talle: « Mu isand, sina tead seda.” Ta ütles mulle: « Need on need, kes tulevad suurest viletsusest. Nad on oma rüüd pesnud ja teinud need valgeks Talle veres » (Ilmutus 7: 3-8; 14:1-5; 7:9-17) (The Book of Apocalypse – The Great Crowd Coming from the Great Tribulation (Apocalypse 7:9-17)).
Me elame viimastel päevadel, mis lõpevad suure viletsusega (Matteuse 24, 25, Mark 13, Lk 21, Ilmutuse 19: 11-21). Kristuse kohalolu (Parousia) on hakanud nähtamatult alates 1914. aastast ja lõpeb tuhande aasta lõpus: « Kui ta Õlimäel istus, tulid jüngrid tema juurde ja küsisid temalt omavahel olles: « Ütle meile, millal see kõik sünnib ning mis on sinu kohaloleku ja selle ajastu viimsete päevade tundemärk » » (Matteuse 24: 3) (The Great Tribulation Will Take Place In Only One Day (Zechariah 14:16)).
Maa paradiis: « Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist ja enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu. Kõik endine on möödunud » (Jesaja 11,35,65, Ilmutus 21:1-5).
Jumal lubatud kurja. See andis vastuse kuradi väljakutsele Jehoova suveräänsuse legitiimsusele (Genesis 3: 1-6). Ja ka anda vastus kurat süüdistusele inimese olendite aususe kohta (Iob 1: 7-12; 2: 1-6). See ei ole Jumal, kes tekitab kannatusi (1:13). Kannatused on tingitud neljast põhitegurist: kurat võib põhjustada kannatusi (kuid mitte alati) (Iob 1: 7-12; 2: 1-6). Kannatamine on meie Aadama langemise patused, mis toovad meid vanaks, haiguseks ja surmaks (Roomlastele 5:12, 6:23). Kannatamine võib olla halbade inimeste otsuste tulemus (meie või teiste inimeste poolt) (5.Moosese 32: 5, Roomlastele 7:19). Kannatamine võib tuleneda « ettenägematutest aegadest ja sündmustest » (Ecclesiastes 9:11). Saatus ei ole piibellik õpetus, me ei ole « ette nähtud » tegema head või halba, kuid vaba tahte alusel valime me teha « head » või « kurja » (5.Moosese 30: 15).
Me peame teenima Jumala kuningriigi huve. Toimige vastavalt sellele, mis on kirjutatud Piiblis: « Seepärast minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks. Ristige neid Isa, Poja ja püha vaimu nimesse ning õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ma olen iga päev teie juures kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni » (Matteuse 28:19,20). Seda kindlat hoiakut Jumala kuningriigi kasuks tõestavad avalikult, kuulutades regulaarselt Hea Uudiseid (Matteuse 24:14) (The Preaching of the Good News and the Baptism (Matthew 24:14)).
Piiblilised keelud
Vihkamine on keelatud: « Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrtsukas ja te teate, et ükski mõrtsukas ei saa igavest elu » (1 Johannese 3:15). Mõrv on keelatud, mõrvarad isiklikel põhjustel, usulise patriotismi mõrvad või riigi patriotism: « Siis ütles Jeesus talle: « Jeesus ütles talle: « Pane mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi ka hukkuvad » » (Matteuse 26:52) (The End of Globalism and Patriotism).
Vargus on keelatud: « Kes seni on varastanud, ärgu varastagu enam, vaid pigem töötagu kõvasti ja tehku oma kätega ausat tööd, et tal oleks, mida anda puuduses olijale » (Ephesians 4:28).
Valetamine on keelatud: « Ärge valetage üksteisele. Võtke seljast vana isiksus koos selle teguviisidega » (Koloslastele 3:9).
Muud Piibli keelud: « Püha vaim ja meie oleme otsustanud, et teie peale ei tohi panna muud koormat kui vaid selle, mis on hädavajalik: teil tuleb hoiduda ebajumalatele ohverdatust, verest, lämbunust ja hoorusest. Kui te hoolsasti kõigest sellest hoidute, läheb teil hästi. Olge terved! » (Apostlite teod 15:18,19,28,29).
Asjad, mida ebajumalad on rikkunud: need on « asjad », mis on seotud religioossete tavadega, mis on vastuolus Piibli, paganlike pühade tähistamisega. See võib olla usutalitus enne tapmist või liha tarbimist: « Sööge kõike, mida lihaturul müüakse, küsimusi esitamata ja puhta südametunnistusega, sest « Jehoovale kuulub maa ja kõik, mis sel on”. Kui uskmatu kutsub teid ja te soovite minna, siis sööge kõike, mida teie ette pannakse, küsimusi esitamata ja puhta südametunnistusega. Aga kui keegi ütleb teile: « See on ohvriliha”, siis ärge sööge selle inimese pärast, kes seda ütles, ja südametunnistuse pärast. Ma ei pea silmas mitte sinu, vaid teise inimese südametunnistust. Ma ju ei taha, et teise inimese südametunnistus minu vabaduse hukka mõistaks. Kui ma söön ja tänan selle eest Jumalat, miks peaks keegi rääkima minust põlastavalt toidu pärast, mille eest ma tänan? » (1. Korintlastele 10:25-30).
« Ärge siduge end uskmatutega. Sest mida ühist on õigusel seadusetusega? Või mida ühist on valgusel pimedusega? Mis kooskõla saab olla Kristuse ja Beliari* vahel? Või mida ühist on usklikul uskmatuga? Kuidas sobib Jumala tempel kokku ebajumalatega? Meie oleme ju elava Jumala tempel, nagu Jumal on öelnud: « Ma elan nende keskel ja käin koos nendega ning olen nende Jumal ja nemad on minu rahvas.” « Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist, ütleb Jehoova, ning ärge enam puudutage rüvedat”, « ja ma võtan teid vastu”. « Siis ma olen teile isaks ning teie olete mulle poegadeks ja tütardeks, ütleb Jehoova, Kõikvõimas » (2. Korintlastele 6:14-18).
Ära treeni ebajumalateenistust. On vaja hävitada kõik ebajumalaid esemeid või pilte, ristid, kujud religioossetel eesmärkidel (Matteuse 7: 13-23). Ära treeni okultismi: Loitsus, maagia, astroloogia… Me peame hävitama kõik okultismi seotud objektid (Apostlite teod 19:19,20).
Ärge vaadake filme või pornograafilisi või vägivaldseid ja alandav. Hoiduda hasartmängudest, narkootikumide tarvitamisest, nagu marihuaan, betel, tubakas, liigne alkohol, orgioonid: « Seetõttu ma anun teid, vennad, Jumala halastuse pärast, andke oma keha elavaks, pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks ning teenige Jumalat oma mõtlemisvõimet kasutades » (Roomlastele 12:1).
Seksuaalne amoraalsus : sugu ilma abieluseta (mees / naine), mehe ja naise homoseksuaalsus ja vääritu seksuaalpaigutus: « Kas te siis ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala kuningriiki? Ärge petke end. Hoorajad, ebajumalakummardajad, abielurikkujad, mehed, kes lubavad end homoseksuaalidel ära kasutada, homoseksuaalid, vargad, ahnitsejad, joodikud, teiste halvustajad ja väljapressijad ei päri Jumala kuningriiki » (1. Korintlastele 6:9,10). « Kõik hoidku abielu au sees ja abieluvoodi olgu rüvetamata, sest Jumal mõistab kohut hoorajate ja abielurikkujate üle » (Heebrealastele 13:4).
Piibel mõistab hukka polügaamia, selle olukorra kõik, kes soovivad teha Jumala tahet, peavad oma olukorda seadma, jjääge esimese naise juurde (1 Timoteosele 3: 2 « abikaasa üks naine « ). Piibel keelab masturbatsiooni: « Surmake siis endas kõik see, mis on omane teie maisele loomusele: hoorus, kõlvatus, iharus ja hukutavad soovid, samuti ahnus, mis on ebajumalakummardamine » (Koloslastele3:5).
Selles uuringus ei kirjutata kõik Piibli keelud. Kristlane, kes on saavutanud küpsuse ja hea Piibliõpetuse tundmise, teab erinevust « hea » ja « kurja » vahel, isegi kui see pole otseselt Piiblis kirjutatud: « Aga küpsete inimeste jaoks on tahke toit, nende jaoks, kes on oma eristusvõimet harjutamise teel treeninud vahet tegema õige ja vale vahel » (Heebrealastele 5:14) (Achieving Spiritual Maturity (Hebrews 6:1)).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
« On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui see kõik üksikasjalikult kirja pandaks, siis, ma arvan, ei suudaks ka kogu maailm mahutada rullraamatuid, mis kirjutataks » (Johannese 21:25)
Jeesus Kristus ja esimene Johannese evangeeliumis kirjutatud ime, ta muudab vee veiniks: „Kolmandal päeval toimus Galilea Kaanas pulmapidu. Jeesuse ema oli seal ning ka Jeesus ja tema jüngrid olid pulma kutsutud. Kui vein otsa lõppes, ütles Jeesusele ta ema: „Neil ei ole veini.” Jeesus aga vastas: „Mis see minusse ja sinusse puutub? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles teenritele: „Mida tahes ta teile ütleb, seda tehke.” Seal seisis juutide puhastusrituaalide pärast kuus kivist veeanumat, millest igaüks mahutas kaks-kolm mõõtu. Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nad täitsid need ääretasa. Siis ta ütles: „Ammutage nüüd neist ja viige pulmavanemale!” Ja nad tegid nii. Kui pulmavanem maitses vett, mis oli veiniks muudetud, teadmata veini päritolu (vett ammutanud teenrid aga teadsid seda), kutsus ta peigmehe ja ütles talle: „Kõik teised pakuvad kõigepealt head veini, ja kui inimesed on joobnud, siis kehvemat. Sina aga tood alles praegu hea veini välja.” See Jeesuse tegu Galilea Kaanas oli tema esimene tunnustäht. Ta tegi oma väe avalikuks,+ ja tema jüngrid uskusid temasse » (Johannese 2:1-11).
Jeesus Kristus ravib kuninga sulase poja: „Siis läks Jeesus jälle Galilea Kaanasse, kus ta oli vee veiniks muutnud. Ühel kuninga ametnikul oli poeg Kapernaumas haige. Kui see mees kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus tal tulla ja teha ta poeg terveks, sest too oli suremas. Jeesus ütles talle: „Te usute vaid siis, kui näete tunnustähti ja imesid.” Kuninga ametnik ütles talle: „Isand, tule, enne kui mu laps sureb.” Jeesus vastas: „Asu teele, su poeg elab.” Mees uskus Jeesuse sõnu ja lahkus. Kui ta alles teel oli, tulid tema orjad talle vastu teatega, et ta poeg elab. Siis uuris ta neilt, mitmendal tunnil oli poisil paremaks läinud. Talle vastati: „Tal läks palavik ära eile seitsmendal tunnil.” Siis isa sai aru, et see oli juhtunud selsamal tunnil, kui Jeesus oli talle öelnud: „Su poeg elab.” Nii sai tema ja kogu ta pere usklikuks. See oli teine tunnustäht, mille Jeesus tegi, kui ta oli tulnud Juudamaalt Galileasse » (Johannese 4:46-54).
Jeesus Kristus ravib Kapernaumas kurjast vaimust vaevatud mehe: „Jeesus läks alla Galilea linna Kapernauma ja õpetas seal hingamispäeval. Inimesed olid tema õpetusviisist hämmastunud, sest ta kõneles nagu see, kel on mõjuvõimu. Seal sünagoogis oli üks mees, kelles oli rüve vaim, deemon, ja ta karjus valju häälega: „Mis sa meist tahad, naatsaretlane Jeesus? Kas sa tulid meid hävitama? Ma tean hästi, kes sa oled — Jumala Püha!” Aga Jeesus sõitles teda: „Ole vait ja tule temast välja!” Paisanud mehe nende keskele maha, tuli deemon temast välja, tegemata talle kahju. Seepeale olid kõik hämmastunud ja arutasid omavahel: „Kuidas ta küll oskab nii rääkida? Tal on voli ja võim käsutada rüvedaid vaime ja need tulevadki välja!” Uudis temast levis kõikjale ümbruskonda » (Luuka 4:31-37).
Jeesus Kristus ajab deemonid välja Gadareni maal (praegu Jordaania, Jordani idaosa, Tiberiase järve lähedal): „Kui ta jõudis vastaskaldale gadaralaste maale, sattus ta kokku kahe deemonitest vaevatud mehega, kes tulid haudade juurest. Nad olid eriliselt raevukad, nii et keegi ei julgenud seda teed pidi käia. Nad kisendasid: „Mis sa meist tahad, Jumala poeg? Kas oled tulnud meid karistama enne määratud aega?” Aga taamal oli suur seakari söömas. Deemonid anusid teda: „Kui sa meid välja ajad, siis saada meid sigade sisse.” Jeesus vastas: „Minge!” Nad tulid välja ja läksid sigade sisse ning kogu kari tormas üle järsaku merre ja uppus. Aga karjased põgenesid, läksid linna ja rääkisid kõigest, ka sellest, mis oli juhtunud deemonitest vaevatutega. Kogu linn tuli välja Jeesusele vastu ja teda nähes palusid inimesed tungivalt, et ta läheks nende maalt ära » (Mateuse 8:28-34).
Jeesus Kristus tervendab apostel Peetruse äia: « Kui Jeesus tuli Peetruse majja, nägi ta tema ämma olevat pikali maas palavikus. Jeesus puudutas naise kätt ja sel läks palavik ära. Naine tõusis üles ja hakkas talle toitu valmistama » (Matteuse 8:14,15).
Jeesus Kristus ravib parema käega halvatud meest: „Ühel teisel hingamispäeval läks Jeesus sünagoogi ja hakkas õpetama. Seal oli mees, kelle parem käsi oli kuivetunud. Kirjatundjad ja variserid jälgisid Jeesust teraselt, et näha, kas ta tervendab hingamispäeval, leidmaks põhjust teda süüdistada. Kuid Jeesus teadis nende mõtteid ning ütles kuivetunud käega mehele: „Tõuse püsti ja seisa siia keskele.” Mees tõusiski ja jäi seisma. Siis ütles Jeesus neile: „Ma küsin teilt, mida on hingamispäeval lubatud teha: kas head või halba, kas elu päästa või hävitada?” Vaadanud neid kõiki enda ümber, ütles ta mehele: „Siruta käsi välja.” Too tegigi seda ja ta käsi sai terveks. Nemad aga said maruvihaseks ja hakkasid omavahel arutama, mida nad peaksid Jeesusega tegema » (Luuka 6:6-11).
Jeesus Kristus ravib meest, kes kannatab turse all (liigne vedeliku kogunemine kehasse): „Kord hingamispäeval läks Jeesus ühe variseride ülema majja sööma ning seal jälgiti teda teraselt. Tema ees oli mees, kellel oli vesitõbi. Jeesus küsis seadusetundjatelt ja variseridelt: „Kas hingamispäeval on lubatud tervendada või ei ole?” Nemad aga vaikisid. Siis Jeesus puudutas meest, tegi ta terveks ja saatis ära. Ta küsis neilt: „Kui kellelgi teist kukuks poeg või pull hingamispäeval kaevu, kas te ei tõmbaks teda sealt kohe välja?” Aga nemad ei osanud talle selle peale midagi vastata » (Luuka 14:1-6).
Jeesus Kristus ravib pimedat: « Kui Jeesus Jeerikole lähenes, istus parasjagu üks pime mees tee ääres ja kerjas. Mees kuulis rahvast mööduvat ja päris, mis toimub. Talle teatati: „Naatsaretlane Jeesus läheb mööda.” Seepeale hakkas ta hüüdma: „Jeesus, Taaveti poeg, halasta mu peale!” Need, kes eespool kõndisid, käskisid tal vait jääda, aga tema karjus ikka edasi: „Taaveti poeg, halasta mu peale!” Siis Jeesus peatus ja lasi mehe enda juurde tuua. Kui mees lähedale jõudis, küsis Jeesus: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Ta vastas: „Isand, tee nii, et ma jälle näeksin!” Jeesus ütles talle: „Tulgu su nägemine tagasi, sinu usk on sind terveks teinud!” Selsamal hetkel sai mees nägemise tagasi ja järgnes Jeesusele, ülistades Jumalat. Ka kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat » (Luuka 18:35-43).
Jeesus Kristus teeb terveks kaks pimedat: „Kui Jeesus sealt edasi läks, järgnesid talle kaks pimedat, kes hüüdsid: „Halasta meie peale, Taaveti poeg!” Kui Jeesus oli majja läinud, tulid pimedad tema juurde. Ta küsis neilt: „Kas te usute, et ma suudan seda teha?” Nad vastasid: „Jah, Isand.” Siis ta puudutas nende silmi ja ütles: „Teile sündigu teie usku mööda.” Ja nende silmad hakkasid nägema. Jeesus aga keelas neid kõvasti: „Vaadake, et keegi sellest teada ei saaks!” Kuid nemad läksid välja ja rääkisid temast kogu ümbruskonnas » (Mateuse 9:27-31).
Jeesus Kristus ravib kurdid tummi: „Kui Jeesus Tüürose aladelt tagasi tuli, läks ta Siidoni kaudu Galilea mere äärde, minnes läbi Dekapolise alade, kus tema juurde toodi kurt ja kõnepuudega mees ning paluti, et ta paneks oma käe tema peale. Jeesus viis ta rahva seast kõrvale, pani sõrmed mehe kõrvadesse ning sülitas ja puudutas seejärel tema keelt. Üles taevasse vaadates ohkas ta sügavalt ning ütles: „Effata!”, see tähendab „avane”. Siis mehe kõrvad avanesid, ta kõnepuue kadus ja ta hakkas selgesti rääkima. Jeesus keelas inimesi, et nad sellest kellelegi ei räägiks, kuid mida rohkem ta neid keelas, seda rohkem nad seda kuulutasid. Nad olid ülimalt hämmastunud ja ütlesid: „Kõik, mis ta teeb, on hea! Isegi kurdid paneb ta kuulma ja kõnevõimetud rääkima.” » (Markuse 7:31-37).
Jeesus Kristus ravib pidalitõbist: « Jeesuse juurde tuli üks pidalitõbine ja anus teda põlvili, öeldes: „Kui sa vaid tahad, võid sa mu puhtaks teha.” Jeesusel hakkas temast kahju, ta sirutas käe, puudutas teda ja lausus: „Ma tahan, saa puhtaks!” Otsekohe kadus mehel pidalitõbi ning ta sai puhtaks » (Markuse 1:40-42).
Kümne pidalitõbise paranemine: „Teel Jeruusalemma rändas Jeesus Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Kui ta jõudis ühte külla, nägid teda kümme pidalitõbist meest. Nad seisid eemal ja hüüdsid: „Jeesus, õpetaja, halasta meie peale!” Neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge ja näidake end preestritele.” Teel sinna said nad puhtaks. Üks neist, nähes, et ta on terveks saanud, pöördus tagasi ja ülistas Jumalat valju häälega. Ta langes Jeesust tänades tema jalge ette silmili maha. See mees oli samaarlane. Seepeale Jeesus ütles: „Kas mitte kümme ei saanud puhtaks? Kus on siis ülejäänud üheksa? Kas ükski teine ei pöördunud tagasi Jumalat ülistama kui vaid see muulane?” Jeesus ütles mehele: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on sind terveks teinud.” » (Luuka 17:11-19).
Jeesus Kristus ravib halvatu: « Pärast seda oli juutide püha+ ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Jeruusalemmas Lambavärava+ juures on tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsataks ja mida ümbritseb viis sammaskäiku. Neis lebas suur hulk haigeid, pimedaid, jalust vigaseid ja kuivetunud* jäsemetega inimesi. Nende seas oli mees, kes oli olnud haige 38 aastat. Nähes seda meest lamamas ja teades, et ta on juba kaua haige olnud, küsis Jeesus temalt: „Kas sa tahad terveks saada?” Haige vastas: „Isand, mul ei ole kedagi, kes aitaks mind tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Kuni mina sinna lähen, astub keegi teine enne mind vette.” Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma matt* ja kõnni!” Sedamaid sai mees terveks, võttis oma mati ja kõndis omal jalal » (Johannese 5:1-9).
Jeesus Kristus ravib epilepsiat: „Kui nad lähenesid rahvahulgale, tuli Jeesuse juurde üks mees, põlvitas ta ette ja ütles: „Isand, halasta mu poja peale, sest ta on langetõbine ja väga haige. Ta kukub tihti tulle ja vette. Ma tõin ta su jüngrite juurde, kuid nad ei suutnud teda terveks teha.” Jeesus aga ütles: „Oh, uskmatu ja paheline põlvkond, kui kaua pean ma veel teiega olema? Kui kaua pean ma teid taluma? Tooge ta minu juurde.” Siis Jeesus sõitles deemonit ning see tuli poisist välja. Poiss sai kohe terveks. Pärast seda tulid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud teda välja ajada?” Ta vastas: „Oma vähese usu tõttu. Ma kinnitan teile: kui teie usk oleks kasvõi sinepiseemne suurune ja te ütleksite sellele mäele: „Mine siit sinna”, siis see läheks ning miski poleks teile võimatu.” » (Mateuse 17:14-20).
Jeesus Kristus teeb ime teadmata: „Kui Jeesus sinna teel oli, tungles rahvas tema ümber. Seal oli üks naine, keda oli 12 aastat vaevanud verejooks ning keda mitte keegi polnud suutnud terveks ravida. Naine tuli vargsi Jeesuse selja taha, puudutas tema kuuenarmaid ja sedamaid lakkas tal verejooks. Jeesus küsis: „Kes mind puudutas?” Kui keegi seda ei tunnistanud, ütles Peetrus: „Õpetaja, rahvas on hulkadena su ümber ja trügib sulle peale.” Jeesus aga ütles: „Keegi puudutas mind, sest ma tundsin, et jõud läks minust välja.” Nähes, et ta polnud märkamatuks jäänud, tuli see naine värisedes, langes tema ette maha ja ütles kõigi ees, miks ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta oli sedamaid terveks saanud. Jeesus ütles talle: „Tütar, sinu usk on sind terveks teinud, mine rahuga.” » (Luuka 8:42-48).
Jeesus Kristus ravib eemalt: „Kui Jeesus oli öelnud rahvale kõik, mida ta oli soovinud, läks ta Kapernauma. Seal oli ühe sadakonnaülema ori, keda see kalliks pidas, raskesti haige ja suremas. Kui see väeülem Jeesusest kuulis, saatis ta mõned juutide vanemad tema juurde, et nad paluksid tal tulla ja tema ori terveks teha. Nad tulid Jeesuse juurde ja anusid teda: „Ta on väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast ja tema oli see, kes ehitas meile sünagoogi.” Jeesus läks nendega kaasa. Kui ta ei olnud majast enam kaugel, saatis sadakonnaülem oma sõbrad talle ütlema: „Isand, ära tee endale tüli, sest ma pole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Seepärast ei pidanud ma ennast vääriliseks sinu juurde tulema. Ütle vaid sõna ja mu sulane saab terveks. Minagi pean teistele alluma ja minu sõdurid alluvad mulle. Kui ma ütlen ühele: „Mine!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule!”, siis ta tuleb, ja oma orjale: „Tee seda!”, siis ta teeb.” Seda kuuldes Jeesus imestas ja pöördus teda saatva rahvahulga poole: „Ma ütlen teile: isegi Iisraelis pole ma leidnud nii suurt usku.” Majja tagasi jõudes nägid käskjalad, et ori on hea tervise juures » (Luuka 7:1-10).
Jeesus Kristus on 18 aastat ravinud puudega naist: „Kord õpetas Jeesus hingamispäeval ühes sünagoogis. Seal oli naine, kelles oli 18 aastat olnud jõuetuks tegev vaim. Ta oli küürus ega suutnud end üldse sirgu ajada. Kui Jeesus naist nägi, ütles ta temale: „Naine, sa oled vaba oma haigusest.” Ta pani käed naise peale ning otsekohe ajas see end sirgu ja hakkas Jumalat ülistama. Aga sünagoogi ülem, kes oli pahane, et Jeesus tervendab hingamispäeval, ütles rahvale: „Töötegemiseks on kuus päeva. Tulge nendel päevadel ja laske end terveks teha, aga mitte hingamispäeval.” Ent Isand vastas talle: „Te silmakirjatsejad! Eks igaüks teist päästa hingamispäeval oma pulli või eesli latrist lahti, et teda jooma viia? Kas ei oleks siis see naine, kes on Aabrahami tütar ja keda Saatan 18 aastat köidikuis hoidis, pidanud vabanema oma köidikuist hingamispäeval?” Kui ta seda oli öelnud, hakkas kõigil tema vastastel häbi, aga rahvas rõõmustas tema imeliste tegude üle » (Luuka 13:10-17).
Jeesus Kristus ravib foiniikia naise tütart: „Jeesus lahkus sealt ning läks Tüürose ja Siidoni aladele. Üks kohalik foiniiklanna tuli ja hüüdis: „Halasta mu peale, Isand, Taaveti poeg! Üks deemon vaevab hirmsasti mu tütart.” Jeesus aga ei vastanud naisele sõnagi. Siis astusid ta jüngrid ligi ja palusid teda: „Saada ta ära, sest ta muudkui kisendab meie taga.” Jeesus ütles: „Mind pole saadetud kellegi muu kui Iisraeli soo eksinud lammaste juurde.” Naine aga tuli, kummardas ta ette ja anus: „Isand, aita mind!” Jeesus vastas: „Ei ole õige võtta laste leib ja visata see kutsikatele.” Naine ütles: „Jah, Isand, aga kutsikad ju söövad raasukesi, mis pudenevad peremehe laualt.” Siis Jeesus vastas: „Oh, naine, sinu usk on suur! Sündigu nii, nagu sa soovid.” Ja naise tütar sai sedamaid terveks » (Mateuse 15:21-28).
Jeesus Kristus rahustas tormi: « Kui ta paati astus, läksid jüngrid temaga. Nende merel olles tõusis suur torm, nii et lained lõid üle paadi. Jeesus aga magas. Jüngrid äratasid ta üles ja ütlesid: „Isand, päästa meid, me hukkume!” Kuid tema ütles: „Miks te kartma lõite, te nõrgausulised?” Ta tõusis üles ning sõitles tuuli ja merd. Saabus täielik vaikus. Seepeale mehed hämmastusid ja ütlesid: „Kes ta selline küll on? Isegi tuuled ja meri kuuletuvad talle! » (Matteuse 8:23-27). See ime näitab, et maises paradiisis ei esine enam torme ega üleujutusi, mis põhjustaksid katastroofe.
Jeesus Kristus kõnnib merel: „Kui ta oli rahvahulgad ära saatnud, läks ta üles mäele omaette palvetama. Õhtu saabudes oli ta seal üksi. Selleks ajaks oli paat rannast juba sadade meetrite* kaugusele jõudnud ja see heitles lainetega, sest tuul oli vastu. Aga öö neljanda vahikorra ajal* tuli Jeesus merd mööda kõndides nende juurde. Kui jüngrid märkasid teda merel kõndimas, kohkusid nad ja ütlesid: „See on kummitus!” ning karjusid hirmust. Ent sedamaid ütles Jeesus neile: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Peetrus kostis: „Isand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla mööda vett enda juurde.” Tema ütles: „Tule!” Seepeale astus Peetrus paadist välja ja kõndis vee peal Jeesuse poole. Aga tormi nähes lõi ta kartma, ta hakkas vajuma ja hüüdis: „Isand, päästa mind!” Otsekohe sirutas Jeesus käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõrgausuline, miks sa kahtlema lõid?” Kui nad olid paati astunud, vaibus tormituul. Siis kummardasid paadisolijad ta ees ja ütlesid: „Sina oled tõesti Jumala poeg!” » (Mateuse 14:23-33).
Imeline virsik: „Ükskord, kui Jeesus Genneesareti järve* kaldal seisis, tungles tema ümber palju rahvast, et kuulda Jumala sõna. Ta nägi järve kaldal kahte paati. Kalurid olid neist välja tulnud ja loputasid võrke. Jeesus astus paati, mis oli Siimoni oma, ja palus tal kaldast natuke eemale sõuda. Ta võttis istet ja hakkas paadist rahvahulki õpetama. Kui ta rääkimise lõpetas, ütles ta Siimonile: „Sõua sügavasse kohta ja laske oma võrgud vette.” Siimon vastas: „Õpetaja, me rassisime öö läbi ega saanud midagi, aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.” Kui nad seda tegid, said nad nii palju kalu, et võrgud hakkasid rebenema. Nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need appi tuleksid. Need tulidki ja nad täitsid mõlemad paadid kaladega, nii et paadid hakkasid vajuma. Seda nähes langes Siimon Peetrus Jeesuse ette ja ütles: „Isand, mine ära mu juurest, sest ma olen patune mees!” Suure kalasaagi tõttu valdas hämmastus teda ja kõiki, kes olid koos temaga, samuti Sebedeuse poegi Jaakobust ja Johannest, kes olid Siimoni kaasosanikud. Aga Jeesus ütles Siimonile: „Ära karda. Nüüdsest peale hakkad sa inimesi püüdma.” Siis tõid nad paadid kaldale, jätsid kõik maha ning järgnesid talle » (Luuka 5:1-11).
Jeesus Kristus korrutab leiba: „Pärast seda läks Jeesus Galilea ehk Tiberiase mere teisele kaldale. Talle järgnes hulk rahvast, kes oli näinud, milliseid imetähti ta haigeid tervendades teeb. Seepärast läks Jeesus mäele ja istus koos jüngritega sinna maha. Juutide paasapüha oli lähedal. Kui Jeesus nägi, et tema juurde tuleb suur hulk rahvast, küsis ta Filippuselt: „Kust me ostame leiba, et rahvas süüa saaks?” Ent seda ta küsis tema proovilepanemiseks, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: „Isegi 200 denaari eest ostetud leibadest ei jätkuks, et igaüks natukenegi saaks.” Üks tema jüngritest, Siimon Peetruse vend Andreas, ütles talle: „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks väikest kala. Kuid mis saab sellest nii paljudele?” Jeesus ütles: „Las inimesed istuvad maha!” Selles paigas kasvas lopsakas rohi ja inimesed istusidki maha, umbes 5000 meest. Siis võttis Jeesus leivad, tänas Jumalat ning jagas need maas istujatele laiali. Sama tegi ta kaladega, ja inimesed said neid niipalju, kui tahtsid. Kui nad olid söönuks saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Korjake ülejäänud palukesed kokku, et midagi raisku ei läheks!” Nad tegidki seda ning said kaksteist korvitäit palukesi, mis olid sööjatel viiest odraleivast järele jäänud. Kui inimesed nägid seda tunnustähte, ütlesid nad: „See on tõesti see prohvet, kes pidi maailma tulema.” Jeesus aga, teades, et nad kavatsevad tulla ja ta kinni võtta, et tõsta ta kuningaks, läks jälle mäele, ihuüksi » (Johannese 6:1-15). Toitu on külluses kogu maailmas (Laulud 72:16; Jesaja 30:23).
Jeesus Kristus ülestõusnud lese poja: « Peagi pärast seda läks Jeesus Naini linna ning tema jüngrid ja hulk rahvast läksid koos temaga. Kui ta linna värava ligi jõudis, kanti sealt välja surnut, oma ema ainsat poega. See naine oli lesk ja teda saatis suur hulk linnarahvast. Kui Isand teda märkas, hakkas tal temast kahju ning ta ütles talle: „Ära nuta.” Jeesus astus surnuraami juurde ja puudutas seda ning kandjad jäid seisma. Siis ta ütles: „Noormees, ma ütlen sulle: tõuse üles!” Surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima ning Jeesus andis poja ta emale. Kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat, öeldes: „Suur prohvet on tõusnud meie hulgas!” ja „Jumal on pööranud pilgu oma rahvale!” Kuuldused Jeesusest levisid üle kogu Juudamaa ja kõikjale ümbruskonda » (Luuka 7:11-17).
Jeesus Kristus ülestõusnud üles Jairuse tütre: « Kui Jeesus alles rääkis, tuli sinna keegi sünagoogi ülema majast ja ütles: „Su tütar on surnud, ära õpetajat enam tülita.” Seda kuuldes ütles Jeesus talle: „Ära karda, usu ainult ja ta pääseb.” Kui Jeesus maja juurde jõudis, ei lubanud ta koos endaga sisse tulla kellelgi peale Peetruse, Johannese ja Jaakobuse ning tüdruku isa ja ema. Kõik nutsid ja lõid endale kurbusest vastu rinda. Jeesus ütles: „Ärge nutke, sest tüdruk pole surnud, vaid magab.” Seepeale hakkasid nad põlglikult naerma, sest nad teadsid, et tüdruk on surnud. Aga Jeesus võttis tüdrukul käest kinni ja ütles: „Laps, tõuse üles!” Tüdruku eluvaim tuli temasse tagasi ja ta tõusis otsekohe üles+ ning Jeesus palus talle midagi süüa anda. Tema vanemad olid rabatud, aga Jeesus ütles, et nad juhtunust kellelegi ei räägiks » (Luuka 8:49-56).
Jeesus Kristus ülestõusnud oma sõbra Laatsaruse üle, kes suri neli päeva tagasi: « Jeesus polnud veel külasse jõudnud, vaid oli alles seal, kus Marta oli temaga kohtunud. Kui juudid, kes olid Maarjat majas lohutamas, nägid teda kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb haua juurde+ nutma. Kui Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja teda nägi, langes ta tema jalge ette ja ütles: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud.” Kui Jeesus nägi Maarjat ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, puudutas see teda hingepõhjani ja teda valdas suur kurbus. Ta küsis: „Kuhu te ta panite?” Nad vastasid talle: „Isand, tule ja vaata.” Jeesuse silmist voolasid pisarad. Seda nähes ütlesid juudid: „Vaadake, kui kiindunud ta temasse oli!” Mõned neist aga ütlesid: „Kas tema, kes avas pimeda silmad, ei oleks võinud teha nii, et see inimene poleks surnud?” Siis Jeesus, olles hingepõhjani kurb, läks haua juurde. Selleks oli koobas, mille suu ette oli pandud kivi. Jeesus ütles: „Veeretage kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Isand, ta lehkab juba, sest on neljas päev.” Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala au?” Niisiis veeretasid nad kivi ära. Jeesus tõstis silmad taeva poole ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa oled mind kuulda võtnud. Ma küll tean, et sa võtad mind alati kuulda, kuid ma ütlesin seda siinse rahvahulga pärast, et see usuks, et sina oled mu läkitanud.” Seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Ja mees, kes oli olnud surnud, tuli välja, käed ja jalad mähises ning nägu riidega kinni mähitud. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ja laske tal minna »” (Johannese 11:30–44).
Viimane imeline virsik (vahetult pärast Kristuse ülestõusmist): „Hommiku hakul seisis Jeesus rannal, ent jüngrid ei saanud aru, et see on Jeesus. Jeesus küsis neilt: „Armsad lapsed, kas teil on midagi süüa?” Nad vastasid: „Ei ole!” Ta ütles neile: „Heitke võrk paremale poole paati ja te saate.” Nad heitsidki ja ei suutnud seda enam paati tõmmata, sest kalu oli nii palju. Siis ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Isand!” Kui Siimon Peetrus kuulis, et see on Isand, tõmbas ta endale rõiva ümber, sest ta oli poolpaljas, ja hüppas merre. Teised jüngrid aga tulid paadiga, vedades järel võrku kaladega. Nad polnud kaldast kuigi kaugel, ainult umbes 200 küünra kaugusel » (Johannese 21:4-8).
Jeesus Kristus tegi palju muid imesid. Need võimaldavad meil tugevdada oma usku, julgustavad meid ja saavad ülevaate paljudest õnnistustest, mis paradiisis aset leiavad. Apostel Johannese kirjutatud sõnad võtavad väga hästi kokku imelise hulga imesid, mida Jeesus Kristus tegi, et tagada paradiisis toimuvat: « On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui see kõik üksikasjalikult kirja pandaks, siis, ma arvan, ei suudaks ka kogu maailm mahutada rullraamatuid, mis kirjutataks » (Johannese 21:25).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
„Ent kui see kõik hakkab toimuma, siis ajage end sirgu ja tõstke oma pea, sest teie vabastus on lähedal«
(Luuka 21:28)
Olles kirjeldanud dramaatilisi sündmusi, mis eelneksid selle asjade süsteemi lõppemisele ajal, mis peaks olema kõige murettekitavam ja mida me praegu elame, käskis Jeesus Kristus oma jüngritel „tõsta pead”, sest meie lootuse täitumine oleks väga lähedal.
Kuidas hoida rõõmu isiklikes probleemides? Apostel Paulus kirjutas, et me peame järgima Jeesuse Kristuse eeskuju: „Niisiis, kuna meie ümber on nii suur pilv tunnistajaid, siis heitkem meiegi endalt ära kõik, mis meid koormab, ja patt, millesse me kergesti takerdume, ning jookskem vastupidavusega võidujooksu, mis meile joosta on antud, hoides pilku meie usu teerajajal ja täiustajal Jeesusel. Ta pidas piinapostil vastu eesootava rõõmu pärast ega hoolinud häbist ning on istunud Jumala troonist paremale. Mõelge siis tõsiselt tema peale, kel tuli taluda patuste vaenulikke sõnu, mida need iseendi kahjuks ütlesid, et te ei väsiks ega annaks alla » (Heebrealastele 12:1-3).
Jeesus Kristus ammutas katsumuste ees oma vastupidavuse energiat lootuse rõõmust, mis talle pandi. Oluline on ammutada energiat meie vastupidavuse suurendamiseks meie ees oleva igavese elu lootuse « rõõmu » kaudu. Kui rääkida meie probleemidest, ütles Jeesus Kristus, et peame need päevast päeva lahendama: „Seepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, et mida süüa või mida juua, ega oma keha pärast, et millega riietuda. Kas elu pole siis enam väärt kui toit ning keha enam väärt kui riided? Jälgige linde: nad ei külva seemet, nad ei lõika ega kogu aitadesse, kuid teie taevane isa toidab neid. Eks teie ole väärtuslikumad kui nemad? Kes teist suudab muretsemisega oma elu küünragi võrra pikendada? Ja miks te muretsete riiete pärast? Õppige lilledelt aasal, kuidas need kasvavad. Nad ei rüga tööd teha ega ketra, kuid ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses polnud riietatud nagu üks nendest. Kui nüüd Jumal nõnda rüütab aasataimi, mis täna on, ja homme tulle visatakse, kas ta siis veel enam ei riieta teid, te nõrgausulised? Ärge siis muretsege ega küsige: „Mida me sööme?”, „Mida me joome?” või „Mida me selga paneme?” Teised rahvad on need, kes ainult selle peale mõtlevad. Teie taevane isa teab ju, et te seda kõike vajate » (Matteuse 6:25-32). Põhimõte on lihtne, me peame kasutama olevikku oma tekkivate probleemide lahendamiseks, usaldades Jumalat, et aidata meil lahendust leida: „Pidage siis kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki ja tema õigust ning kõike seda muud antakse teile. Ärge olge mures homse päeva pärast, sest homsel päeval on omad mured. Igale päevale piisab omast vaevast” (Matteuse 6:33,34). Selle põhimõtte rakendamine aitab meil paremini hallata vaimset või emotsionaalset energiat, et tulla toime oma igapäevaste probleemidega. Jeesus Kristus soovitab vältida liigset ettenägelikkust, mis võiksid meie meelt segada ja kogu vaimse energia ära võtta (Markuse 4:18,19).
Heebrealastele 12:1–3 kirjutatud julgustuse juurde naasmiseks peame kasutama oma vaimset võimet projitseerida end tulevikku lootusrõõmu kaudu, mis on osa püha vaimu viljast: „Ent Jumala vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, usk, tasadus ja enesevalitsus. Millegi niisuguse vastu pole seadust » (Galaatlastele 5:22, 23). Piiblis on kirjas, et Jehoova on õnnelik Jumal ja kristlane jutlustab „head sõnumit õnnelikust Jumalast” (1. Timoteosele 1:11). Kuigi see asjade süsteem pole kunagi olnud nii palju vaimses pimeduses, peame olema valguse keskpunktiks heade uudiste kaudu, mida me jagame, aga ka rõõmu lootusest, et tahame teistele kiirguda: „Teie olete maailma valgus. Ei jää märkamatuks linn, mis asub mäe otsas. Lamp süüdatakse ja pannakse lambijalale, mitte nõu alla peitu, ja selle valgus paistab kõigile, kes majas on. Samuti paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja ülistaksid teie taevast isa » (Matteuse 5:14-16). Järgmine video ja artikkel, mis põhinevad igavese elu lootusel, on välja töötatud selle eesmärgiga rõõmustada lootuses: „Rõõmustage ja hõisake, sest teie tasu on suur taevas! Samamoodi on nad taga kiusanud prohveteid enne teid » (Matteuse 5:12). Tehkem Jehoova rõõmust meie kindlus: „Ärge olge kurvad, sest rõõm, mida annab Jehoova, teeb teid tugevaks!” (Nehemja 8:10).
Igavene elu maises paradiisis
« Mul on sama lootus mis neil meestel, et Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused » (Apostlite teod 24:15)
« Just nagu Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks paljude eest » (Matthieu 20:28)
« Saagu tema ihu värskemaks kui noores eas, pöördugu ta tagasi oma noorusjõu päevadesse! » (Iiob 33:25)
« Ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige.” Rahvale, kes sel maal elab, antakse süü andeks » (Jesaja 33:24)
Surmast vabanemine Kristuse ohverdamise lunarahaga
« Mul on sama lootus mis neil meestel, et Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused » (Apostlite teod 24:15)
« Just nagu Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks paljude eest » (Matthieu 20:28)
« Seepärast olge rõõmsad! » (5. Moosese 16:15)
Igavene elu inimkonna vabastamise kaudu pattudest
« Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu. (…) Kes Pojasse usub, saab igavese elu,+ aga kes Pojale ei kuuletu, ei saa elu, vaid Jumala viha jääb tema peale »
(Johannese 3:16,36)
Sinised laused (kahe lõigu vahel) annavad teile täiendavaid ja üksikasjalikke piiblilisi selgitusi. Klõpsake lihtsalt sinist hüperlinki. Piibli artiklid on kirjutatud peamiselt neljas keeles: inglise, hispaania, portugali ja prantsuse keeles
Jeesus Kristus õpetas maa peal olles sageli igavese elu lootust. Ent ta õpetas ka, et igavene elu saab ainult usu kaudu Kristuse ohvrisse (Johannese 3:16,36). Kristuse ohvri lunaraha väärtus võimaldab tervenemist ning noorendamist ja ülestõusmist.
Vabastus Kristuse ohverdamise lunaraha kohaldamise kaudu
« Just nagu Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks paljude eest »
(Matteuse 20:28)
« Pärast seda kui Iiob oli palvetanud oma kaaslaste eest, tegi Jehoova Iiobi kannatustele lõpu ja taastas tema hea põlve. Jehoova andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal varem oli olnud » (Iiobi 42:10). See on sama kõigile Suure rahvahulga liikmetele, kes on suure viletsuse üle elanud. Jehoova Jumal mäletab neid kuninga Jeesuse Kristuse abil hellitavalt, andes neile õnnistusi, nagu jünger Jakoobuse tuletas meelde: « Me peame õnnelikuks neid, kes on vastu pidanud. Te olete kuulnud Iiobi vastupidavusest ja teate, et Jehoova õnnistas teda lõpuks. See näitab, et Jehoova on väga hell ja halastav » (Jakoobuse 5:11).
Kristuse ohvril on lunastav väärtus, mis võimaldab Jumala andestust, ja lunaraha väärtus, mis võimaldab kehade vahetamist ülestõusmise teel, uuendamist tervendamise ja noorendamise teel.
Vabastamine lunaraha abil võimaldab haigusel lõppeda
« Ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige.” Rahvale, kes sel maal elab, antakse süü andeks » (Jesaja 33:24).
« Siis pimeda silmad avanevad ja kurdi kõrvad lähevad lahti. Siis jalust vigane hüppab kui hirv ja keeletu keel hõiskab. Kõrbes tulvavad veed ja kõrbetasandikul jõed » (Jesaja 35:5,6).
Lunastuse kaudu vabanemine võimaldab noorendada
„Saagu tema ihu värskemaks kui noores eas, pöördugu ta tagasi oma noorusjõu päevadesse!” (Iiobi 33:25).
Lunastuse kaudu vabastamine võimaldab surnute ülestõusmist
« Paljud neist, kes maamullas magavad, ärkavad üles: ühed igaveseks eluks, teised häbistamiseks ja igaveseks põlastamiseks » (Taanieli 12:2).
« Mul on sama lootus mis neil meestel, et Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused » (Apostlite teod 24:15).
« Ärge imestage selle üle. Tuleb aeg, kui kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ja tulevad välja: need, kes teevad head, saavad elu, aga kes teevad halba, mõistetakse hukka » (Johannese 5:28,29).
« Ma nägin suurt valget trooni ja Jumalat, kes sellel istub. Tema eest põgenesid maa ja taevas ning neid ei olnud enam. Ma nägin ka surnuid, suuri ja väikseid, seismas trooni ees, ning rullraamatud avati. Ja avati veel üks rullraamat, see on eluraamat. Surnute üle mõisteti kohut nende tegude järgi, selle alusel, mis rullraamatutesse oli kirjutatud. Meri andis tagasi surnud, kes temas olid, ning surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid, ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi » (Ilmutuse 20:11-13).
Inimesed, kes on ülekohtused hinnatakse tulevases maapealses paradiisis nende hea või halva tegevuse põhjal.
Kristuse ohvri lunastamine väärtus võimaldab suurel rahvahulgal üle elada suurt viletsust ja saada igavest elu, ilma et kunagi sureks
« Pärast seda ma vaatasin ja nägin suurt rahvahulka, keda ükski ei suutnud ära lugeda, inimesi kõigist rahvastest, suguharudest, hõimudest ja keeltest. Nad seisid trooni ees ja Talle ees, valged rüüd seljas ja palmioksad käes, ning hüüdsid valju häälega: „Pääste me võlgneme oma Jumalale, kes istub troonil, ja Tallele!” Kõik inglid seisid trooni, vanemate ja nelja olendi ümber ning langesid silmili maha trooni ette ja kummardasid Jumalat, öeldes: „Aamen! Kiitus, ülistus, tarkus, tänu, austus, vägi ja jõud kuulugu meie Jumalale igavesest ajast igavesti! Aamen.” Siis küsis üks vanematest minult: „Kes on need, kellel on seljas valged rüüd, ja kust nad on tulnud?” Sedamaid ma vastasin talle: „Mu isand, sina tead seda.” Ta ütles mulle: „Need on need, kes tulevad suurest viletsusest. Nad on oma rüüd pesnud ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast on nad Jumala trooni ees ning teenivad teda ööd ja päevad tema templis, ning troonil istuja+ pakub neile varju oma telgis. Neil pole enam nälga ega janu, ka ei kõrveta neid päike ega põleta kuumus, sest Tall, kes on trooni juures, hoiab neid kui karjane+ ja juhatab nad eluvee allikaile. Ja Jumal pühib kõik pisarad nende silmist » (Ilmutuse 7:9-17).
Jumala riik valitseb maad
« Ma nägin uut taevast ja uut maad. Endine taevas ja endine maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ma nägin ka püha linna, Uut Jeruusalemma, mis laskus alla taevast Jumala juurest ja oli valmis seatud otsekui pruut, ehitud oma mehele. Seejärel kuulsin ma troonilt valju häält hüüdmas: „Jumala telk on inimeste juures! Ta asub nende juurde elama ja nemad saavad tema rahvaks. Jumal ise on koos nendega. Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist ja enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu. Kõik endine on möödunud » ( Ilmutuse 21:1-4).
„Rõõmutsege Jehoova tegude üle ja juubeldage, te õiged, hõisake, kõik südamelt ausad! » (Laulud 32:11)
Õiged elavad igavesti ja õelad hukkuvad
„Õnnelikud on need, kes on tasase meelega, sest nemad pärivad maa » (Matteuse 5:5).
„Veel viivuke, ja jumalatut pole enam, sa vaatad kohta, kus ta oli, aga teda ei ole. Ent tasased pärivad maa ja naudivad külluslikku rahu. Jumalatu sepitseb õige vastu kurja, kiristab ta peale hambaid. Jehoova aga naerab ta üle, sest teab, et jumalatu inimese hukatuspäev saabub. Jumalatud tõmbavad mõõga ja vinnastavad vibu, et kukutada rõhutu ja vaene, et tappa õigel teel käijad. Kuid nende mõõk läbistab nende enda südame, nende vibu murtakse. (…) Sest jumalatute käsivarred murtakse, kuid õigeid Jehoova toetab. (…) Aga jumalatud hukkuvad, Jehoova vaenlased kaovad kui karjamaade ilu, nad haihtuvad kui suits. (…) Õiged pärivad maa ja elavad sellel igavesti. (…) Looda Jehoovale ja käi tema teel, siis ta ülendab sind ja sa pärid maa. Sa näed, kui jumalatuile tehakse lõpp. (…) Pane tähele laitmatut, pea silmas ausameelset, sest sellise tulevik on rahurikas. Kuid kõik üleastujad hävitatakse, jumalatutel ei ole tulevikku. Õigetele tuleb pääste Jehoovalt, tema on nende kindlus hädaajal. Jehoova aitab neid ja vabastab nad. Ta vabastab nad jumalatute käest ja päästab nad, sest nad otsivad varju tema juurest » (Laulud 37:10-15, 17, 20, 29, 34, 37-40).
„Seepärast käi heade teel ja püsi õigete rajal, sest ainult õiged tohivad elada maa peal ja laitmatud sinna alles jääda. Aga jumalatud hävitatakse maa pealt ja reeturlikud juuritakse välja. (…) Õigete pea peal on õnnistused, aga jumalatute suus on varjul vägivald. Õige inimese maine toob talle õnnistuse, aga jumalatu nimi kõduneb » (Õpetussõnad 2:20-22; 10:6,7).
Sõjad lakkavad, südames ja kogu maailmas on rahu
„Te olete kuulnud, et on öeldud: „Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast.” Ent mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase isa poegadeks, sest tema laseb päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis tasu te siis peaksite saama? Eks maksukogujad tee sedasama? Ja kui te tervitate ainult oma vendi, mida erilist te siis teete? Eks teised rahvad tee sedasama? Olge seepärast täiuslikud, nagu teie taevane isa on täiuslik” (Matteuse 5:43–48).
„Kui te andestate inimestele nende üleastumised, siis andestab teie taevane isa ka teile. Aga kui te ei andesta inimestele nende üleastumisi, siis ei andesta teie taevane isa ka teile teie üleastumisi“ (Matteuse 6:14,15).
„Jeesus ütles talle: „Pane mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi ka hukkuvad » » (Matteuse 26:52).
„Tulge ja vaadake Jehoova tegusid, kuidas ta teeb maa peal hämmastavaid asju. Ta lõpetab sõjad maa äärteni, murrab katki vibu ja purustab oda, põletab ära sõjavankrid » (Laulud 46:8,9).
„Tema mõistab õigust rahvaste keskel ja seab asjad korda paljude rahvaste hüvanguks. Nad taovad oma mõõgad atradeks ja odad aianugadeks. Rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima » (Jesaja 2:4).
„Viimseil päevil kõrgub Jehoova koja mägi kindlalt üle teiste mäetippude, tõuseb kõrgemale küngastest ja rahvad voolavad sinna. Paljud rahvad lähevad ja ütlevad: „Tulge, lähme üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta! Ta õpetab meile oma teid, et me võiksime käia tema radu.” Sest Siionist tuleb seadus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna. Tema mõistab õigust paljude rahvaste keskel ja seab asjad korda vägevate rahvaste hüvanguks, olgu nad lähedal või kaugel. Nad taovad oma mõõgad atradeks ja odad aianugadeks. Rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima. Nad istuvad igaüks oma viinapuu ja viigipuu all ning keegi ei kohuta neid. Vägede Jehoova suu on rääkinud » (Miika 4:1-4).
Toitu tuleb palju üle kogu maa
„Maa peal on rohkesti vilja, mägede tippudel on üliküllus. Tema vili lokkab nagu Liibanoni mets, linnaelanikke tärkab nagu maast rohtu » (Laulud 72:16).
„Jumal annab vihma su seemnele, mida sa maha külvad, ja sa saad maa saagist külluslikult rammusat leiba. Sel päeval söövad su loomad avaral karjamaal » (Jesaja 30:23).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
« Kui kaua, Jehoova, pean ma appi hüüdma, et sa mind kuulda võtaksid? Kui kaua tuleb mul anuda sult abi vägivalla pärast, et sa midagi ette võtaksid? Miks lased mul näha ülekohtutegusid, miks sallid rõhumist? Miks on mu ees hävitus ja vägivald, miks on nii rohkesti tülitsemist ja riidu? Selle kõige tõttu on seadus jõuetu ja õigus ei pääse eales võidule. Jumalatu piirab õiget ja seepärast väänatakse õigust »
(Habakuk 1:2–4)
« Taas mõtlesin ma kõigele sellele rõhumisele, mis on päikese all. Ma nägin rõhutute pisaraid, kuid polnud kedagi, kes oleks neid lohutanud. Nende rõhujate käes oli võim ja lohutajat neil ei olnud. (…) Oma tühise elu päevil olen ma kõike näinud: nii õiget, kes hukkub oma õiguses, kui ka jumalatut, kes oma kurjusest hoolimata kaua elab. (…) Kõike seda ma nägin ja mu süda pani tähele kõiki tegusid, mida on tehtud päikese all kogu see aeg, kui inimene on valitsenud inimese üle, tuues sellega palju kahju. (…) Maa peal on tühisus seegi, et on õigeid, keda koheldakse nii, nagu nad oleksid teinud kurja, ja on jumalatuid, keda koheldakse nii, nagu nad oleksid teinud, mis õige. Ma ütlen, seegi on tühisus. (…) Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja valitsejaid kõndimas nagu sulased »
(Koguja 4:1; 7:15; 8:9,14; 10:7)
« Loodu on küll allutatud tühisusele — mitte omal tahtel, vaid tema tahtel, kes selle allutas —, kuid siiski on antud lootus »
(Roomlastele 8:20)
« Ärgu keegi katsumuse korral öelgu: „See katsumus on mulle Jumalalt.” Sest Jumalat ei saa keegi ahvatleda halba tegema ja ka tema ise ei ahvatle kedagi halba tegema »
(Jaakobuse 1:13)
Miks on Jumal tänapäevani jätnud kannatused ja õeluse?
Selle olukorra tegelik süüdlane on saatan kurat, keda Piiblis nimetatakse süüdistajaks (Ilmutuse 12: 9). Jumala Poeg Jeesus Kristus ütles, et kurat oli inimkonna valetaja ja mõrvar (Johannese 8:44). On kaks suurt süüdistust:
1. Süüdistus Jumala õigusele valitseda nii nähtamatute kui nähtavate olendite üle.
2. Süüdistus loomingu terviklikkuse kohta, eriti inimesed, loodud Jumala näo järgi (1. Moosese 1:26).
Tõsiste süüdistuste esitamisel võtab enne kohtuistungit ja lõplikku kohtuotsust süüdistuse või kaitse uurimine kaua aega. Taanieli 7 peatüki prohvetikuulutused tutvustavad olukorda, kus on seotud Jumala suveräänsus ja inimese terviklikkus, tribunalis, kus toimub kohtuotsus: « Tema juurest voolas välja tulejõgi. Tuhat korda tuhat teenisid teda ja kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees. Kohus võttis istet ja raamatud avati. (…) Kuid siis võtab kohus istet ning võtab temalt valitsusvõimu ära, et ta hävitada ja täielikult kaotada » (Taaniel 7:10,26). Nagu selles tekstis on kirjutatud, on maa suveräänsus, mis on alati kuulunud Jumalale, ära võetud kuradilt ja ka inimeselt. See tribunali kujutis on toodud Jesaja 43. peatükis, kus on kirjutatud, et need, kes astuvad Jumala poole, on tema « tunnistajad »: « Teie olete minu tunnistajad,” lausub Jehoova, „minu teenija, kelle ma olen valinud, et te tunneksite mind ja usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen ikka seesama. Enne mind ei olnud ühtki Jumalat ega ole tulnud ühtki pärast mind. Mina, mina olen Jehoova, ei ole ühtki teist päästjat” (Jesaja 43:10,11). Jeesust Kristust nimetatakse ka Jumala « ustavaks tunnistajaks » (Ilmutuse 1:5).
Seoses nende kahe tõsise süüdistusega on Jehoova Jumal andnud saatanale kuradile ja inimkonnale aega, rohkem kui 6000 aastat, esitada oma tõendid, nimelt kas nad saavad valitseda maad ilma Jumala suveräänsuseta. Oleme selle kogemuse lõpus, kus ilmneb katastroofiline olukord, kuhu inimkond satub (Matteuse 24:22). Kohtuotsus ja karistuse täitmine toimub suure viletsuse ajal (Matteuse 24:21; 25:31–46). Vaatame lähemalt kahte kuradisüüdistust, uurides, mis juhtus Eedenis, 1. Moosese raamatu 2. ja 3. peatükis ning Iiobi raamatu 1. ja 2. peatükis.
1 – Süüdistus Jumala õigusele valitseda nii nähtamatute kui nähtavate olendite üle
1. Moosese 2. peatükk annab meile teada, et Jumal lõi inimese ja pani ta Eedeni-nimelisse « aeda », mille pindala on mitu tuhat aakrit, kui mitte rohkem. Aadam oli ideaalsetes tingimustes ja nautis suurt vabadust (Johannese 8:32). Kuid Jumal seadis sellele tohutule vabadusele piiri: puu: « Jumal Jehoova pani inimese Eedeni aeda elama, seda harima ja selle eest hoolitsema. Ja Jumal Jehoova keelas inimest: „Kõigist aia puudest võid sa süüa, palju soovid, kuid hea ja halva tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, sa sured” » (1. Moosese 2:15–17). « Hea ja halva tundmise puu » oli lihtsalt abstraktse hea ja halva kontseptsiooni konkreetne esitus. Nüüdsest oli see tõeline puu Aadama jaoks konkreetne piir – « hea » ja « halva » (konkreetne) teadmine, mille Jumal kinnitas « heade » vahele, et Talle kuuletuda ja mitte süüa seda ja « halba », sõnakuulmatus.
On ilmne, et see Jumala käsk ei olnud raske (Matteuse 11:28-30: „Sest mu ike on kerge ja mu koormus on kerge” ja 1. Johannese 5:3: „Tema käsud pole rasked” ( Jumala omad)). Muide, mõned on öelnud, et « keelatud vili » tähistab lihalikke suhteid: see on vale, sest kui Jumal selle käsu andis, ei olnud Eevat veel olemas. Jumal ei kavatsenud keelata midagi, mida Aadam ei saanud teada (võrrelge sündmuste kronoloogiat 1. Moosese 2:15–17 (Jumala käsk) 2:18–25 (Eeva loomine)).
Kiusatus kuradist
« Madu oli ettevaatlikum kui kõik teised Jumal Jehoova loodud metsloomad. Ta küsis naiselt: „Kas Jumal on teile tõesti öelnud, et te ei tohigi igast aia puust süüa?” Naine vastas maole: „Me võime küll aia puude vilja süüa, aga aia keskel oleva puu kohta on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega seda puutuda, muidu te surete.”” Seepeale ütles madu naisele: „Ei te sure! Jumal ju teab, et päeval, mil te sellest sööte, teie silmad avanevad. Te saate Jumala sarnaseks ning tunnete siis head ja halba.” Siis naine nägi, et puu on ilus ja selle viljad on head — see oli talle ihaldusväärne. Niisiis võttis ta selle vilja ja sõi. Hiljem, kui ta oli koos oma mehega, andis ta seda ka temale, ja mees sõi » (1. Moosese 3:1-6).
Kurat on avalikult rünnanud Jumala suveräänsust. Saatan vihjas avalikult, et Jumal varjas teavet tema olendite kahjustamiseks: « Sest Jumal teab » (vihjates sellele, et Aadam ja Eeva ei teadnud ja see kahjustas neid). Sellest hoolimata jäi Jumal olukorra üle alati kontrolli alla.
Miks saatan rääkis pigem Eeva kui Aadamaga? Apostel Paulus kirjutas inspireeritult, et teda « petta »: « Ja ega Aadamat petetud, vaid naine oli see, kes peteti ära ja kes sai üleastujaks » (1. Timoteosele 2:14). Miks Eevat peteti? Noore vanuse tõttu, kuna tal oli väga vähe aastaid kogemusi, samal ajal kui Adam oli vähemalt üle neljakümne. Tegelikult ei olnud Eve oma noore ea tõttu üllatunud, et madu teda rääkis. Tavaliselt jätkas ta seda ebatavalist vestlust. Seepärast kasutas Saatan Eeva kogenematust ära. Aadam aga teadis, mida ta tegi, ta otsustas patustada tahtlikult. See esimene kuradisüüdistus oli seotud Jumala loomuliku õigusega valitseda oma olendeid, nii nähtamatuid kui ka nähtavaid (Ilmutus 4:11).
Jumala kohtuotsus ja tõotus
Veidi enne selle päeva lõppu, enne päikeseloojangut, mõistis Jumal kolme süüdlase üle kohut (1. Moosese 3:8–19). Enne Aadama ja Eeva süü üle otsustamist esitas Jehoova Jumal küsimuse nende žesti kohta ja nad vastasid: « Mees vastas: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle selle puu vilja, seepärast ma sõin.” Siis küsis Jumal Jehoova naiselt: „Miks sa seda tegid?” Naine vastas: „Madu pettis mind, seepärast ma sõin” » (1. Moosese 3:12,13). Kaugelt ei tunnista oma süüd, nii Aadam kui ka Eeva üritasid ennast õigustada. Aadam heitis isegi kaudselt Jumalale ette, et ta andis talle naise, kes tegi ta valesti: « Naine, kelle andsid minuga koos olla. » 1. Moosese 3:14-19 võime lugeda Jumala kohtuotsust lubadusega tema eesmärgi täitmise kohta: « Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu järeltulijate ja tema järeltulijate vahele. Sina küll salvad naise järeltulijat kannast, aga tema purustab su pea » (1. Moosese 3:15). Selle lubaduse abil tähistas Jehoova Jumal eriti, et tema eesmärk täituks paratamatult, teatades saatanale kuradile, et ta hävitatakse. Sellest hetkest alates jõudis patt maailma koos selle peamise tagajärje, surmaga: » Niisiis, nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused » (Roomlastele 5:12).
2 – kuradi süüdistus loomingu terviklikkuse kohta, eriti inimesed, loodud Jumala näo järgi
Provokatsioon kuradist
Kurat vihjas, et inimloomuses on viga. See ilmneb kuradi süüdistuses ustava sulase Iiobi terviklikkus:
« Jehoova küsis Saatanalt: „Kust siis sina tuled?” Saatan vastas Jehoovale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.” Seepeale ütles Jehoova Saatanale: „Kas sa oled pannud tähele mu teenijat Iiobit? Teist temasugust maa peal ei ole. Ta on õige mees, igapidi laitmatu, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.” Saatan kostis Jehoovale: „Kas Iiob siis ilma tagamõtteta Jumalat kardab? Eks ole sa teinud kaitsva tara tema, ta maja ja kõige ümber, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta karjad on kasvanud ja laienenud üle maa. Kui sa aga sirutad oma käe ja puudutad kõike, mis tal on, siis neab ta sind näkku!” Siis ütles Jehoova Saatanale: „Kõik, mis tal on, on sinu käes. Ära ainult tõsta kätt tema enda vastu!” Ja Saatan läks Jehoova juurest ära. (…) Jehoova küsis Saatanalt: „Kust siis sina tuled?” Saatan vastas Jehoovale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.” Seepeale ütles Jehoova Saatanale: „Kas sa oled pannud tähele mu teenijat Iiobit? Teist temasugust maa peal ei ole. Ta on õige mees, igapidi laitmatu, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kõvasti kinni oma laitmatusest, ehkki sa kihutad mind tema vastu, et ma ta ilma põhjuseta hävitaksin.” Saatan vastas Jehoovale: „Nahk naha vastu!* Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on. Kui sa sirutad oma käe ja puudutad tema luud ja liha, siis neab ta sind näkku!” Siis ütles Jehoova Saatanale: „Ta on sinu käes. Ära ainult võta temalt elu!” » (Iiob 1:7–12; 2:2–6).
Saatana kuradi sõnul on inimeste süü selles, et nad teenivad Jumalat mitte armastusest oma Looja vastu, vaid omakasust ja oportunismist. Oma vara kaotamise tõttu survestatakse surmahirmus – ikka veel saatana kuradi arvates – sai inimene kõrvale kalduda ainult oma lojaalsusest Jumalale. Kuid Iiob näitas, et saatan on valetaja: Iiob kaotas kogu oma vara, ta kaotas oma 10 last ja ta jõudis surma lähedale « valusate paisetega » (Iiobi lugu 1 ja 2). Kolm valesõpra piinasid Iiobi psühholoogiliselt, öeldes, et kõik tema hädad tulenesid tema varjatud pattudest ja seetõttu karistas Jumal teda tema süü ja pahelisuse eest. Sellegipoolest ei lahkunud Iiob oma terviklikkusest ja vastas neile: « On mõeldamatu, et kuulutaksin teid õigeks! Ma ei loobu oma laitmatusest kuni surmani! » (Iiobi 27:5).
Ent kõige olulisem kuradi lüüasaamine inimese terviklikkuse säilitamises surmani puudutas Jeesusele Kristusele, kes oli kuulekas oma Isale kuni surmani: « Inimesena ta alandus ja jäi kuulekaks surmani, surmani piinapostil » (Filiplastele 2:8 ). Jeesus Kristus pakkus oma Isale väga väärtusliku vaimse võidu, seetõttu sai ta preemia: « eepärast ülendas Jumal ta kõrgemale, kui ta oli olnud enne, ja andis talle nime, mis on üle kõigi teiste nimede, et igaüks — nii taevas, maa peal kui ka maa all — painutaks oma põlvi Jeesuse nime ees ja tunnistaks avalikult, et Jeesus Kristus on Isand+ Jumala, Isa auks » (Filiplastele 2:9–11).
Tuhutava poja illustratsioonil võimaldab Jeesus Kristus meil paremini mõista tema isa viisi, kuidas tulla toime olukordades, kus tema olendid ajavad tema autoriteedi vaidlustama (Luuka 15:11–24). Poeg palus isalt pärandit ja kodust lahkumist. Isa lasi oma juba täiskasvanud pojal selle otsuse langetada, kuid kandis ka tagajärgi. Samamoodi jättis Jumal Aadama kasutama oma vaba valikut, kuid kandma ka tagajärgi. Mis viib meid järgmise küsimuseni, mis puudutab inimkonna kannatusi.
Kannatuste põhjused
Kannatused tulenevad neljast peamisest tegurist
1. kurat on see, kes põhjustab kannatusi (kuid mitte alati) (Iiob 1:7–12; 2:1–6). Jeesuse Kristuse sõnul on ta selle maailma valitseja: « Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd heidetakse välja selle maailma valitseja » (Johannese 12:31; 1. Johannese 5:19). Seetõttu on inimkond tervikuna õnnetu: « Me teame, et kogu loodu aina ägab ja on valudes praeguseni » (Roomlastele 8:22).
2 – Kannatused on meie patuse seisundi tagajärg, mis viib meid vanaduse, haiguse ja surma: « Niisiis, nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused. (…) Patt annab palgaks surma” (Roomlastele 5:12; 6:23).
3 – Kannatused võivad olla inimeste (meie või teiste inimeste) halbade otsuste tagajärg: « Head, mida ma tahan, ma ei tee, aga halba, mida ma ei taha, ma teen” (5. Moosese 32: 5; Roomlastele 7:19). Kannatused ei ole « oletatava karmaseaduse » tulemus, siit võime lugeda Johannese 9. peatükist: « Edasi minnes nägi Jeesus üht meest, kes oli olnud sünnist saati pime. Jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on pattu teinud, et ta sündis pimedana? Kas ta ise või tema vanemad?” Jeesus vastas: „Ei ole teinud pattu ei tema ega ta vanemad. Ta sündis pimedana selleks, et tema kaudu saaksid avalikuks Jumala teod” (Johannese 9:1–3). Tema puhul pidid « jumala teod » olema tema imeline tervenemine.
4 – Kannatused võivad olla « ettenägematute aegade ja sündmuste » tagajärg, mille tõttu inimene on valel ajal vales kohas: « Veel nägin ma päikese all seda, et kiire ei võida alati jooksu ega vägev lahingut, et targal pole alati leiba, arukal rikkust ega taiplikul edu, sest ettearvamatud sündmused tabavad neid kõiki. Ei tea ju inimene oma aega. Nii nagu kalad püütakse surmavõrku ja linnud püünisesse, nii püütakse ka inimlapsed lõksu õnnetuse ajal, mis neid äkitselt tabab » (Koguja 9:11,12).
Siin on see, mida Jeesus Kristus ütles kahe traagilise sündmuse kohta, mis põhjustasid palju surma: « Sel ajal rääkisid mõned Jeesusele galilealastest, kelle Pilatus oli tapnud, kui need loomi ohverdasid. Jeesus ütles neile: „Kas te arvate, et need galilealased, kellega see juhtus, olid suuremad patused kui kõik teised galilealased? Üldsegi mitte, ütlen ma teile. Ent kui te oma patte ei kahetse, siis hukkute kõik niisamuti. Või kas te arvate, et neil kaheksateistkümnel, kelle peale kukkus Siiloahi torn ja nad tappis, lasus suurem süü kui kõigil teistel Jeruusalemma elanikel? Üldsegi mitte, ütlen ma teile. Ent kui te ei kahetse, siis hukkute kõik nagu nemadki” » (Luuka 13:1–5). Ühelgi hetkel ei vihjanud Jeesus Kristus inimestele, kes olid õnnetuste või loodusõnnetuste ohvrid oleks rohkem patustanud kui teised või isegi see, et Jumal põhjustab selliseid sündmusi, et patuseid karistada. Olgu need haigused, õnnetused või loodusõnnetused – neid ei põhjusta mitte Jumal ja ohvriks langenud pole teistest rohkem pattu teinud.
Jumal teeb ära kõik need kannatused: « Seejärel kuulsin ma troonilt valju häält hüüdmas: „Jumala telk on inimeste juures! Ta asub nende juurde elama ja nemad saavad tema rahvaks. Jumal ise on koos nendega. Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist ja enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu. Kõik endine on möödunud” » (Ilmutuse 21:3,4).
Saatus ja vaba valik
« Saatus » või fatalism ei ole Piibli õpetus. Me ei ole « määratud » tegema head või halba, kuid vastavalt « vabale valikule » otsustame teha head või halba (5. Moosese 30:15). See vaade saatusele või fatalismile on tihedalt seotud ideega, et paljudel inimestel on Jumala võime tulevikku tunda. Näeme, kuidas Jumal kasutab oma kõiketeadmist või võimet sündmusi enne tähtaega teada saada. Piiblist näeme, et Jumal kasutab seda valikulisel ja äranägemisel või konkreetsel eesmärgil mitme piibelliku näite abil.
Jumal kasutab oma kõiketeadlikkust äranägemisel ja valikul
Kas Jumal teadis, et Aadam kavatses pattu teha? 1. Moosese raamatu kontekstis on ilmne, et mitte. Kuidas oleks Jumal saanud anda käsu, mida ta teadis ette, et Aadam ei järgi? See oleks olnud vastuolus tema armastusega ja kõik oli tehtud nii, et see käsk ei oleks koormav (1. Johannese 4:8; 5:3). Siin on kaks piibellikku näidet, mis näitavad, et Jumal kasutab oma võimet tulevikku tundma valikuliselt ja oma äranägemise järgi. Kuid ka seda, et Ta kasutab seda võimet alati konkreetsel eesmärgil.
Võtke näiteks Aabraham. 1. Moosese 22: 1–14 on kirjas, et Jumal palub Aabrahamil ohverdada oma poeg Iisak. Paludes Aabrahamil oma poeg ohverdada, kas ta teadis enne, kas ta suudab kuuletuda? Sõltuvalt loo vahetust kontekstist ei. Kui viimasel hetkel takistas Jumal Aabrahamit sellist tegevust tegemast, on kirjutatud järgmiselt: « Ingel ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee talle midagi! Nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat, sest sa ei keelanud mulle oma ainsat poega »” (1. Moosese 22:12). See on kirjutatud « nüüd ma tõesti tean, et sa kardad Jumalat ». Fraas « nüüd » näitab, et Jumal ei teadnud, kas Aabraham järgib seda taotlust.
Teine näide puudutab Soodoma ja Gomorra hävitamist. Asjaolu, et Jumal saadab kaks inglit skandaalse olukorra kohta uurima, näitab veel kord, et algul ei olnud tal otsustamiseks kõiki tõendeid ja sel juhul kasutas ta oma võimet teada saada kahe ingli abil (1. Moosese 18:20,21).
Kui loeme erinevaid prohvetlikke piibliraamatuid, leiame, et Jumal kasutab endiselt oma tulevikku tundmise võimet väga konkreetsel eesmärgil. Võtame lihtsa piibelliku näite. Samal ajal kui Rebecca oli kaksikutest rase, oli probleem selles, milline neist kahest lapsest oleks Jumala valitud rahva esivanem (1. Moosese 25:21–26). Jehoova Jumal tegi Esau ja Jaakobi geneetilisest struktuurist lihtsa vaatluse (ehkki geneetika ei kontrolli täielikult tulevast käitumist) ja siis vaatas ta oma eelteadmistes tulevikku, et teada saada, millisteks meesteks nad saavad: « Su silmad nägid mind juba mu looteeas, su raamatusse pandi kirja kõik mu osad, nende kujunemispäevad, kui ühtki neist veel polnud » (Psalmid 139: 16). Selle tulevikuteadmise põhjal tegi Jumal oma valiku (Roomlastele 9:10–13; Apostlite teod 1:24–26 „Sina, Jehoova, kes tunned kõigi südameid“).
Kas Jumal kaitseb meid?
Enne kui mõista Jumala mõtteid meie isikliku kaitse teemal, on oluline kaaluda kolme olulist piibellikku punkti (1. Korintlastele 2:16):
1 – Jeesus Kristus näitas, et praegusel surmaga lõppeval elul on kõigi inimeste jaoks ajutine väärtus (Johannese 11:11 (Laatsaruse surma kirjeldatakse kui « und »)). Veelgi enam, Jeesus Kristus näitas, et oluline on säilitada oma igavese elu väljavaade, mitte püüda kompromissidega proovilepanekust « üle elada » (Matteuse 10:39, « hing » = elu (1. Moosese 35:16–19)). Apostel Paulus näitas inspiratsiooni all, et « tõeline elu » keskendub igavese elu lootusele (1. Timoteosele 6:19).
Apostlite tegude raamatut lugedes leiame, et mõned kristlased tapeti nende vaenlaste poolt, apostel Jaakobuse ja jünger Stefanuse puhul (Apostlite teod 7:54–60; 12:2) . Muudel juhtudel otsustas Jumal jüngrit kaitsta. Näiteks otsustas apostel Jaakobuse surma järel Jumal kaitsta apostel Peetrust ühesuguse surma eest (Apostlite teod 12:6–11). Üldiselt on piibli kontekstis seotud Jumala sulase kaitse sageli tema eesmärgiga. Näiteks laevahuku ajal toimus apostel Pauluse eest kollektiivne Jumala kaitse ja nagu ka kõik inimesed paadis (Apostlite teod 27:23, 24). Kollektiivne jumalik kaitse oli osa kõrgemast jumalikust eesmärgist, nimelt sellest, et Paulus pidi kuulutama kuningatele (Apostlite teod 9:15,16).
2 – See jumaliku kaitse küsimus tuleb asetada Saatana kahe väljakutse konteksti ja eriti nende sõnadega, mille ta ütles Iiobi terviklikkus kohta: « Eks ole sa teinud kaitsva tara tema, ta maja ja kõige ümber, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd+ ja ta karjad on kasvanud ja laienenud üle maa » (Iiob 1:10). Iiobi ja kogu inimkonda puudutava terviklikkus küsimusele vastamiseks näitab see kuradist tulenev väljakutse, et Jumal pidi suhteliselt eemaldama oma kaitse Iiobi, aga ka kõigi teiste inimeste. Vahetult enne oma surma näitas Jeesus Kristus, viidates psalmile 22:1, et Jumal võttis temalt igasuguse kaitse, mille tagajärjeks oli tema surm ohvrina (Johannese 3:16; Matteuse 27:46). Sellegipoolest pole inimkonna kui terviku seisukohalt selline jumaliku kaitse äravõtmine absoluutne, sest nii nagu Jumal keelas kuradil Iiobi tapmise, on ilmne, et see on sama kogu maailmas inimkond (Matteuse 24:22).
3 – Oleme eespool näinud, et kannatused võivad olla « ettenägematute aegade ja sündmuste » tagajärg, mis tähendab, et inimesed võivad sattuda valel ajal, vales kohas (Koguja 9:11,12). Seega ei kaitse Jumal üldiselt inimesi Aadama algselt tehtud valiku tagajärgede eest. Inimene vananeb, haigestub ja sureb (Roomlastele 5:12). Ta võib olla õnnetuste või loodusõnnetuste ohver (Roomlastele 8:20; Koguja raamat sisaldab väga üksikasjalikku kirjeldust praeguse elu mõttetusest, mis paratamatult viib surma: „Tühisuste tühisus!” ütleb koguja. „Tühisuste tühisus! Kõik on tühine” (Koguja 1:2).
Pealegi ei kaitse Jumal inimesi nende halbade otsuste tagajärgede ees: « Ärge petke end: Jumalat ei õnnestu tüssata. Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. Kes külvab oma patusele loomusele, lõikab kaduvust, aga kes külvab Jumala vaimule, lõikab igavest elu » (Galaatlastele 6:7,8). Kui Jumal on suhteliselt pikka aega inimkonda tühisuse allutanud, võimaldab see meil mõista, et ta on eemaldanud oma kaitse meie patuse seisundi tagajärgede eest. Muidugi on see kogu inimkonna ohtlik olukord ajutine (Roomlastele 8:21). Siis saab kogu inimkond pärast kuraditüli lahendamist maises paradiisis Jumala heatahtliku kaitse (Laul 91:10–12).
Kas see tähendab, et praegu ei kaitse meid enam Jumal individuaalselt? Kaitse, mille Jumal meile annab, on meie igavese tuleviku kaitse igavese elu lootuse osas, kas üle elades suur viletsus või ülestõusmine, kui me vastu peame lõpuni (Matteuse 24:13; Johannes 5:28,29; Apostlite teod 24:15; Ilmutuse 7:9-17). Lisaks näitavad Jeesus Kristus oma viimaste päevade märgi kirjelduses (Matteuse 24, 25, Markuse 13 ja Luuka 21) ning Ilmutuse raamatus (eriti peatükkides 6:1–8 ja 12:12), et inimkond läbib alates 1914. aastast suuri õnnetusi, mis näitab selgelt, et Jumal ei kaitseks seda mõnda aega. Kuid Jumal on võimaldanud meil end individuaalselt kaitsta Piiblis, Tema Sõnas sisalduva heatahtliku juhtimise abil. Laias laastus aitab Piibli põhimõtete rakendamine vältida tarbetuid riske, mis võivad meie elu absurdselt lühendada (Õpetussõnad 3:1,2). Eespool nägime, et saatust pole olemas. Seetõttu on Piibli põhimõtete rakendamine, Jumala juhendamine, nagu meie elu säilitamiseks enne tänava ületamist hoolikalt paremale ja vasakule vaatamist (Õpetussõnad 27:12).
Lisaks soovitas apostel Peetrus olla valvas ja palvetada: « Kõige lõpp on lähedal. Olge seepärast kaine mõistusega ja alati valmis palvetama » (1. Peetruse 4:7). Palve ja meditatsioon võivad kaitsta meie vaimset tasakaalu (Filiplastele 4:6,7; 1. Moosese 24:63). Mõned usuvad, et mingil eluperioodil on Jumal neid kaitsnud. Miski Piiblis ei takista selle erakordse võimaluse nägemist, vastupidi: « Ma osutan soosingut, kellele osutan, ja halastan, kellele halastan » (2. Moosese 33:19). See kogemus jääb ainuüksi Jumala ja selle isiku vahel, keda oleks kaitstud, mitte meie kohus hinnata: « Kes oled sina, et sa mõistad kohut teisele kuuluva sulase üle? Jumal on tema isand ja otsustab tema üle. Ja Jehoova aitab teda, nii et ta võib olla temale meelepärane » (Roomlastele 14:4).
Armastage üksteist, aidake üksteist
Enne kannatuste lõppu peame üksteist armastama ja üksteist aitama, et leevendada kannatusi meie ümbruses: « Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage ka teie üksteist. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus » (Johannese 13:34,35). Jünger Jaakobus, Jeesuse Kristuse poolvend, kirjutas hästi, et sellist armastust tuleb konkreetsete tegude või algatustega konkretiseerida, et aidata meie hädas olevat ligimest (Jaakobuse 2:15,16). Kristus julgustas neid « aitama kes ei saa seda meile kunagi tagasi anda (Luuka 14: 13,14). Seda tehes « laename » mingil moel Jehoovale ja Ta maksab selle meile tagasi… sada korda (Õpetussõnad 19:17).
On huvitav märkida, mida Jeesus Kristus mainib halastustena, mis lubavad või ei luba meil tema heakskiitu saada: « Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua. Ma olin võõras ja te olite mu vastu külalislahked, mul polnud midagi selga panna ja te riietasite mind. Ma jäin haigeks ja te hoolitsesite mu eest. Ma olin vangis ja te tulite mind vaatama » (Matteuse 25:31–46). Anna süüa, anna vett juua, teretulnud välismaalased, anneta riideid, haigete inimeste külastamine, külastada vange nende usu tõttu vangis; Tuleb märkida, et kõigi nende toimingute puhul pole ühtegi tegu, mida võiks pidada « religioosseks ». Miks? Sageli kordas Jeesus Kristus seda nõuannet: « Ma tahan halastust, mitte ohvreid » (Matteuse 9:13; 12:7). Sõna « halastus » üldine tähendus on kaastunne tegevuses (kitsam tähendus on andestus). Nähes abivajajat, hoolimata sellest, kas me tunneme teda või mitte, on meie süda liigutatud ja kui suudame seda teha, toome neile abi (Õpetussõnad 3:27,28).
Ohver kujutab vaimset tegevust, mis on otseselt seotud Jumala kummardamisega. Ehkki ilmselgelt on kõige olulisem meie suhe Jumalaga, näitas Jeesus Kristus, et me ei tohi kasutada « ohverduse » ettekäänet, et mitte halastada. Teatud asjaoludel mõistis Jeesus Kristus hukka mõned tema kaasaegsed, kes kasutasid « ohverdamise » ettekäänet, et mitte vananevaid vanemaid materiaalselt aidata (Matteuse 15:3-9). Sel juhul on huvitav märkida, mida ütleb Jeesus Kristus neile, kes otsivad tema heakskiitu ja ometi seda ei saa: « Paljud ütlevad mulle sel päeval: „Isand, Isand, kas me pole sinu nimel prohvetlikult rääkinud, sinu nimel deemoneid välja ajanud ja sinu nimel palju vägevaid tegusid teinud?” » (Matteuse 7:22). Kui võrrelda Matteuse 7:21-23, 25:31-46 ja Johannese 13: 34,35-ga, mõistame, et kuigi vaimne « ohver » on tihedalt seotud halastusega, pole viimane siiski vähem oluline Jehoova Jumala ja tema Poja Jeesuse Kristuse vaatenurgast (1. Johannese 3:17,18; Matteuse 5:7).
Kannatuste lõpp on väga lähedal
Prohvet Habakkuki küsimusele (1:2–4), mis käsitleb kannatuste põhjust ja kurjust, on siin Jumala vastus: « Jehoova vastas mulle: „Kirjuta nägemus üles ja pane see selgelt tahvlitele kirja, et sellel, kes seda ette loeb, oleks lihtne lugeda. Nägemus ootab veel määratud aega. See kiirustab lõpu poole ega osutu valeks. Kui see peaks viibima, siis oota seda, sest see läheb kindlasti täide ega jää hiljaks » (Habakuk 2:2,3). Siin on mõned piiblitekstid sellest väga lähituleviku lootuse visioonist, mis ei hiline:
« Ma nägin uut taevast ja uut maad. Endine taevas ja endine maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ma nägin ka püha linna, Uut Jeruusalemma, mis laskus alla taevast Jumala juurest ja oli valmis seatud otsekui pruut, ehitud oma mehele. Seejärel kuulsin ma troonilt valju häält hüüdmas: „Jumala telk on inimeste juures! Ta asub nende juurde elama ja nemad saavad tema rahvaks. Jumal ise on koos nendega. Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist ja enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu. Kõik endine on möödunud” » (Ilmutus 21:1–4).
« Siis võib hunti näha tallekese seltsis ja leopardi lebamas kitsekese kõrval. Vasikas, lõvi ja nuumloom on üheskoos ning poisike juhib neid. Lehm ja karu söövad üheskoos, nende pojad lesivad kõrvuti. Lõvi sööb õlgi nagu pull. Imik mängib kobra pesa juures ja võõrutatud lapsuke sirutab käe mürkmao uru poole. Ei tehta kurja ega kahju kogu mu pühal mäel, sest Jehoova tundmine täidab maa, otsekui veed katavad merepõhja » (Jesaja 11:6–9).
« Siis pimeda silmad avanevad ja kurdi kõrvad lähevad lahti. Siis jalust vigane hüppab kui hirv ja keeletu keel hõiskab. Kõrbes tulvavad veed ja kõrbetasandikul jõed. Kõrbenud alast saab roostik ja põuasest maast saavad veeallikad. Šaakalite elukohas, nende puhkepaigas, haljendab rohi, kasvab pilliroog ja papüürus » (Jesaja 35:5-7).
« Ei ole seal imikut, kes elab vaid mõne päeva, ega eakat, kelle päevade määr ei täitu. Kui keegi saja-aastasena sureb, on ta ikka kõigest poisike, patustajat tabab needus, olgugi ta saja-aastane. Nad ehitavad maju ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja. Nad ei ehita teistele elamiseks ega istuta teistele söömiseks. Mu rahva eluiga on nagu puu eluiga ja mu valitud tunnevad täit rõõmu oma kätetööst. Nende kõva töö ei lähe tühja ning lapsed, kes neile sünnivad, ei näe õnnetust, sest Jehoova õnnistab neid ja nende järeltulijaid. Juba enne, kui nad hüüavad, vastan ma neile, kui nad alles räägivad, võtan ma neid kuulda » (Jesaja 65:20-24).
« Saagu tema ihu värskemaks kui noores eas, pöördugu ta tagasi oma noorusjõu päevadesse! » (Iiob 33:25).
« Vägede Jehoova valmistab sel mäel kõigile rahvastele pidusöögi rammusate roogadega, pidusöögi parima veiniga, üdirikaste roogadega, parima selitatud veiniga. Ta kõrvaldab sel mäel loori, mis katab kõiki rahvaid, katte, mis on kootud üle kõigi rahvaste. Kõrgeim valitseja Jehoova neelab surma ära igaveseks ja pühib pisarad kõigilt palgeilt. Ta kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt, sest nõnda on Jehoova rääkinud » (Jesaja 25:6-8).
« Sinu surnud ärkavad ellu. Minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake rõõmust, te põrmus lamajad! Sest sinu kaste on kui hommikune kaste, ja maa toob ellu need, kes lamavad jõuetuna hauas » (Jesaja 26:19).
« Paljud neist, kes maamullas magavad, ärkavad üles: ühed igaveseks eluks, teised häbistamiseks ja igaveseks põlastamiseks » (Taaniel 12:2).
« Ärge imestage selle üle. Tuleb aeg, kui kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ja tulevad välja: need, kes teevad head, saavad elu, aga kes teevad halba, mõistetakse hukka » (Johannese 5:28,29).
« Mul on sama lootus mis neil meestel, et Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused » (Apostlite teod 24:15).
Kes on Saatan kurat?
Jeesus Kristus kirjeldas kuradit väga lühidalt: « Tema on olnud mõrtsukas oma tee algusest peale ja ta ei püsinud tões, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, räägib ta nii, nagu on talle omane, sest ta on valetaja ja vale isa » (Johannese 8:44). Saatan kurat pole kurja abstraheerimine, vaid tõeline vaimolend (Matteuse 4:1–11 kirjeldust). Samamoodi on ka deemonid inglid, kellest on saanud mässajad ja kes on järginud kuradi eeskuju (1. Moosese 6:1–3, kui võrrelda Juuda kirjaga salmi 6: « Ja inglid, kes ei jäänud oma algsele kohale, vaid hülgasid oma eluaseme, on ta pannud igaveste ahelatega kinni pilkasesse pimedusse kuni suure päeva kohtuni »).
Kui kirjutatakse: « Ta ei seisnud tões kindlalt », näitab see, et Jumal lõi selle ingli ilma patuta ja õeluse jäljeteta südames. Sellel inglil oli oma elu alguses « ilus nimi » (Koguja 7:1a). Kuid ta ei hoidnud oma ausust, kultiveeris ta südames uhkust ja ajapikku sai temast „kurat”, mis tähendab laimajat ja « saatanat », vastast; selle vana ilus nimi, hea maine on asendatud igavese häbiga. Hesekieli ennustuses (28. peatükk) uhke Tyrose kuninga kohta on selgelt viidatud ingli uhkusele, kellest sai „kurat” ja „saatan”: « Inimesepoeg, laula kaebelaulu Tüürose kuninga pärast ja ütle talle: „Nii lausub kõrgeim valitseja Jehoova: „Sa olid täiuslikkuse võrdkuju, täis tarkust ja täiuslikult ilus. Sa olid Eedenis, Jumala aias. Sind kaunistasid kõiksugu kalliskivid: rubiin, topaas, jaspis, krüsoliit, oonüks, nefriit, safiir, türkiis ja smaragd. Nende raamid ja pesad olid kullast. Need olid valmistatud sinu loomispäeval. Ma määrasin su kaitsjaks kui võitud keerubi. Sa olid Jumala pühal mäel, kõndisid tuliste kivide keskel. Sa olid laitmatu oma teedel alates oma loomispäevast, kuni sinust leiti kurja » (Hesekiel 28:12-15). Eedenis ülekohtuse teoga sai temast « valetaja », kes põhjustas kõigi Aadama järglaste surma (1. Moosese 3; Roomlastele 5:12). Praegu valitseb maailma Saatan kurat: « Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd heidetakse välja selle maailma valitseja » (Johannese 12:31; Efeslastele 2:2; 1. Johannese 5:19) .
Saatan kurat hävitatakse jäädavalt: « Rahu Jumal heidab peatselt Saatana teie jalge alla ja te purustate ta » (1. Moosese 3:15; Roomlastele 16:20).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
« Ma panen vaen teie ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, ja ta teeb sinu pea sinu mulje ja te ründate teda kreenis »
(1. Moosese 3:15)
Mis on selle prohvetliku mõistatuse sõnum? Jehoova Jumal teatab, et tema plaan maa peal asumiseks õiglase inimkonnaga realiseerub kindlalt (1. Moosese 1:26-28). Jumal lunastab Aadama järeltulijad « naise seemne » kaudu (1. Moosese 3:15). See ennustus on olnud sajandite jooksul « püha saladus » (Mark 4:11, Roomlastele 11:25, 16:25, 1 Korintlastele 2: 1,7 « püha saladus »). Jehoova Jumal ilmutas seda järk-järgult sajandite jooksul. Siin on selle prohvetliku mõistatuse tähendus:
Naise: ta esindab Jumala taevaseid rahvaid, mis koosneb taevas olevatest inglitest: « Siis oli taevas näha erakordset nägemust. Üks naine oli riietatud päikesesse, tema jalgade all oli kuu ja tal oli peas pärg 12 tähest » (Ilmutus 12:1). Seda naist nimetatakse ülevalt « Jeruusalemmaks »: « Aga ülal asuv Jeruusalemm on vaba, tema on meie ema » (Galaatlastele 4:26). Seda kirjeldatakse kui « taevast Jeruusalemma »: « Teie aga olete tulnud Siioni mäe, elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde, kümnete tuhandete kokkutulnud inglite juurde » (Heebrealastele 12:22). Aastatuhandete jooksul, nagu Sarah, Aabrahami naine, oli see taevane naine viljatu (1. Moosese 3:15): „Hõiska, sa viljatu naine, kes pole sünnitanud! Rõkka rõõmust ja juubelda, sina, kes pole olnud sünnitusvaludes, sest mahajäetul saab olema rohkem lapsi kui naisel, kel on mees,” ütleb Jehoova » (Jesaja 54:1). See ettekuulutus teatas, et see taevane naine sünnitab palju lapsi (kuningas Jeesus Kristus ja 144 000 kuningat ja preestrit).
Naise seemne: Ilmutuse raamat näitab, kes see poeg on: « Siis oli taevas näha erakordset nägemust. Üks naine oli riietatud päikesesse, tema jalgade all oli kuu ja tal oli peas pärg 12 tähest. Ta oli lapseootel ning karjus vaevas ja sünnitusvaludes. (…) Naine sünnitas poja, kes hakkab kõiki rahvaid karjatama raudkepiga. See laps haarati Jumala ja tema trooni juurde » (Ilmutuse 12:1,2,5). See poeg on Jeesus Kristus, kuningas, Jumala kuningriigist: « Ta saab tuntuks ja teda hüütakse Kõigekõrgema pojaks. Jumal Jehoova annab talle tema isa Taaveti trooni ja ta valitseb kuningana igavesti Jaakobi soo üle ja tema kuningriigile ei tule lõppu” (Luuka 1:32,33, Psalmid 2).
Algne madu on saatan, kurat: « Niisiis visati alla see suur lohe, see algne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma. Ta heideti alla maa peale ja tema inglid heideti alla koos temaga” (Ilmutuse 12:9).
Madu järeltulijad esindavad taevaseid ja maise vaenlasi, neid, kes võitlevad aktiivselt Jumala suveräänsuse vastu kuninga Jeesuse Kristuse ja maa peal olevate pühade vastu: « Te maod, te rästikute sugu, kuidas te mõtlete pääseda Gehenna kohtu eest? Seepärast saadan ma teie juurde prohveteid, tarku ja õpetajaid. Mõned neist te tapate ja hukkate postil ning mõnda neist te piitsutate oma sünagoogides ja kiusate taga ühes linnas teise järel, nii et teie peale tuleb kõigi õigete veri, mis maa peal on valatud, alates õige Aabeli verest kuni Barakja poja Sakarja vereni, mille te valasite pühamu ja altari vahel » (Matteuse 23:33-35).
Kand haav naise kujutab surma ohverdamisel maa peal, Jumala Poja Jeesuse Kristuse poolt: « Inimesena ta alandus ja jäi kuulekaks surmani, surmani piinapostil” (Filiplastele 2:8). Sellest hoolimata paranes Jeesuse Kristuse ülestõusmisega see kanna vigastus: « ning tapsite elu teerajaja. Jumal aga äratas ta surnuist üles ja meie oleme selle tunnistajad » (Apostlite teod 3:15).
Purustatud pea madu on Saatana l igavene hävitamine Jeesuse Kristuse valitsemise tuhande aasta lõpus: „Rahu Jumal heidab peatselt Saatana teie jalge alla ja te purustate ta” (Roomlastele 16:20). « Kurat, kes neid eksitas, heideti tule ja väävli järve, kus olid juba metsaline ja valeprohvet. Neid piinatakse ööd ja päevad ikka ja igavesti » (Ilmutuse 20:10).
1 – Jumal teeb lepingu Aabrahamiga
« Sinu järeltulija kaudu saavad õnnistused osaks kõigile maailma rahvastele, sest sa võtsid kuulda mu häält »
(1. Moosese 22:18)
Aabrahami leping on lubadus, et kogu Jumalale kuuletavat inimkonda õnnistatakse Aabrahami järeltulijate kaudu. Aabrahamil oli poeg Iisak koos oma naise Saraga (väga pikka aega ilma lasteta) (1. Moosese 17:19). Aabraham, Sarah ja Iisak on peamised tegelased prohvetlikus draamas, mis esindab samal ajal püha saladuse tähendust ja vahendeid, mille abil Jumal päästab kuulekas inimkonna (1. Moosese 3:15).
– Jehoova Jumal esindab suurt Aabrahamit: « Sina oled ju meie isa. Isegi kui Aabraham ei tea meid ja Iisrael ei tunne meid, oled sina, Jehoova, meie isa. Ammusest ajast on su nimi Meie Lunastaja” (Jesaja 63:16, Luuka 16:22).
– Taevane naine esindab suurt Sarahit, pikk lapsetu (1. Moosese 3:15): « On ju kirjutatud: „Ole rõõmus, sa viljatu naine, kes pole sünnitanud. Rõkka rõõmust, sina, kes pole olnud sünnitusvaludes, sest mahajäetud naisel saab olema rohkem lapsi kui sellel, kellel on mees.” Teie, vennad, olete tõotuse lapsed nagu Iisak. Kuid just nagu tollal hakkas see, kes oli sündinud tavalisel viisil, taga kiusama seda, kes oli sündinud tänu Jumala vaimule, nii on ka nüüd. Mida siis pühakiri ütleb? „Kihuta minema teenijanna ja tema poeg, sest teenijanna poeg ei saa ju olla pärija koos vaba naise pojaga.” Niisiis, vennad, me ei ole mitte teenijanna, vaid vaba naise lapsed » (Galaatlastele 4:27-31).
– Jeesus Kristus esindab Aabrahami peamist seemet, Iisakit: « Aga lubadusi räägiti Aabrahamile ja tema seemnetele, öeldes: « Aabrahamile ja tema järeltulijale anti tõotused. Ei öelda „sinu seemnetele”, justkui oleks jutt paljudest, vaid „sinu seemnele”, ühe kohta, kes on Kristus » (Galaatlastele 3:16).
– Kahju kand taevase naisega: Jehoova Jumal palus Aabrahamil oma poja Iisaki ohverdada. Aabraham ei keeldunud (sest ta arvas, et Jumal taastab Iisaki pärast seda ohverdamist) (Heebrealastele 11: 17-19). Just enne ohverdamist takistas Jumal Aabrahamil sellist tegu. Iisak asendati ohverdatud ramiga: « Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile. Ta ütles: „Aabraham!” ja tema vastas: „Siin ma olen!” Jumal jätkas: „Võta palun oma poeg, oma ainus poeg Iisak, keda sa väga armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta põletusohvriks mäel, mille ma sulle kätte juhatan.” (…) Lõpuks jõudsid nad paika, mille Jumal oli talle kätte näidanud. Aabraham ehitas sinna altari ja ladus puud peale. Ta sidus oma poja Iisaki käsist ja jalust kinni ning pani ta altarile puude peale. Siis võttis Aabraham noa, et oma poega tappa, aga Jehoova ingel hüüdis teda taevast: „Aabraham, Aabraham!” Tema vastas: „Siin ma olen!” Ingel ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee talle midagi! Nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat, sest sa ei keelanud mulle oma ainsat poega.” Siis nägi Aabraham eemal üht jäära, kes oli sarvipidi tihnikusse kinni jäänud. Ta läks ja võttis jäära ning ohverdas selle oma poja asemel põletusohvriks. Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks Jehoova-Jire. Seepärast öeldakse veel tänapäevalgi: „Oma mäel annab Jehoova selle, mis vaja » (1. Moosese 22:1-14). Jehoova tegi selle ohvri, omaenda Poja Jeesuse Kristuse, selle prohvetliku esindatuse. tehes äärmiselt valus ohverdusi Jehoova Jumalale (loe uuesti sõna « teie ainus poeg, keda sa armastad nii palju »). Jehoova Jumal, suur Aabraham, ohverdas oma armastatud poja Jeesuse Kristuse, suure Iisaki päästmiseks kuulekate inimkondade kohta: « Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu. (…) Kes Pojasse usub, saab igavese elu, aga kes Pojale ei kuuletu, ei saa elu, vaid Jumala viha jääb tema peale » (Johannese 3:16,36). Abrahamile antud lubaduse lõplik täitmine täidetakse kuulekate inimkondade igavese õnnistamisega. Kristuse aastatuhande valitsemise lõpus: « Seejärel kuulsin ma troonilt valju häält hüüdmas: „Jumala telk on inimeste juures! Ta asub nende juurde elama ja nemad saavad tema rahvaks. Jumal ise on koos nendega. Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist ja enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu. Kõik endine on möödunud » (Ilmutuse 21:3,4).
2 – Ümberlõikamislepingu
« Jumal tegi temaga ka ümberlõikamislepingu. Aabrahamile sündis Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval, Iisakile sündis Jaakob ja Jaakobile sündis kaksteist patriarhi »
(Apostlite teod 7:8)
Ümberlõikamislepingu leping oli Jumala rahva tunnusmärk, sel ajal maine Iisrael. Sellel on vaimne tähendus, kirjutatud Moosese raamatus: « Puhastage nüüd oma süda ja ärge olge enam kangekaelsed! » (5. Moosese 10:16). Füüsiline ümberlõikamine tähendab seda, mis vastab südamele, olles ise elu allikas, kuulekus Jumalale: „Kaitse oma südant enam kui kõike muud, sest sellest lähtub elu » (Õpetussõnad 4:23).
Stephen mõistis seda põhilist õpetamispunkti. Ta ütles oma kuulajatele, kellel ei olnud mingit usku Jeesusesse Kristusesse, kuigi nad olid ümberlõikatud füüsiliselt, südamest ümberlõikamata: « Te kangekaelsed, kes sulgete oma südame ja kõrvad! Te panete pühale vaimule alati vastu. Nagu tegid teie esiisad, nii teete teiegi. Keda prohvetitest pole teie esiisad taga kiusanud? Nad tapsid need, kes kuulutasid ette selle õige tulemist, kelle äraandjateks ja tapjateks te olete nüüd saanud. Te saite Moosese seaduse inglite vahendusel, kuid ei ole sellest kinni pidanud” (Apostlite teod 7:51-53). Ta tapeti, mis oli kinnitus selle kohta, et need mõrvarid olid südamest ümberlõikamata.
Sümboolne süda kujutab endast inimese vaimset interjööri, mis on tehtud mõtteid, mis kaasnevad sõnadega ja tegudega (hea või halb). Jeesus Kristus on selgelt selgitanud, mis teeb inimese puhtaks või ebapuhtaks tänu oma südame olukorrale: „Ent mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest. Südamest lähtuvad ju kurjad mõtted, mõrvad, abielurikkumised, hooramised, vargused, valetunnistamised, pühaduseteotus. Kõik see rüvetab inimest, aga pesemata kätega söömine ei rüveta inimest » (Matteuse 15:18-20). Jeesus Kristus kirjeldab inimolendit vaimse ümberlõikamatuse tingimustes, oma halva põhjendusega, mis teeb temast ebapuhtase ja eluks kõlbmatu (vt Õpetussõnad 4:23). « Hea inimene toob oma hea vara hulgast välja head, ent halb inimene toob oma halva vara hulgast välja halba » (Matteuse 12:35). Jeesuse Kristuse avalduse esimeses osas kirjeldab ta inimolendit, kellel on vaimselt ümber lõigatud süda.
Apostel Paulus mõistis ka seda õpetamispunkti Moosesest ja siis Jeesusest Kristusest. Vaimne ümberlõikamine on kuulekus Jumalale ja siis tema Pojale Jeesusele Kristusele: « Ümberlõikamisest on kasu ainult siis, kui sa järgid seadust, aga kui sa seadust rikud, siis oled sa ümberlõigatuna otsekui ümber lõikamata. Kui nüüd see, kes on ümber lõikamata, täidab seaduse nõudeid, siis, ehkki ta on ümber lõikamata, arvatakse ta ümberlõigatuks. Kui see, kes pole ümber lõigatud, täidab seadust, mõistab ta sellega kohut sinu üle, kes sa rikud seadust, olgugi et sul on kirjalik seadus ja sa oled ümber lõigatud. Sest juut pole ju see, kes on seda väliselt, ja tõeline ümberlõikamine pole väline, ihulik. Juut on hoopis see, kes on seda sisemiselt, ja tema ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub püha vaimu ja mitte kirjaliku seaduse varal. Selline inimene saab kiituse Jumalalt, mitte inimestelt » (Roomlastele 25-29).
Usklikud kristlased ei ole enam Moosesele antud seaduse all ja seetõttu ei ole ta enam kohustatud füüsilist ümberlõikamist vastavalt Apostlite seadusele, mis on kirjutatud Apostlite teod 15: 19,20,28,29. Seda kinnitab see, mida Apostel Paulus inspiratsiooni all kirjutas: „Sest Kristusega seadus lõppes, et õigeks saaks igaüks, kes usub” (Roomlastele 10:4). « Kui keegi oli ümber lõigatud, kui ta kutsuti, siis jäägu ta ümberlõigatuks. Kui keegi kutsuti siis, kui ta polnud ümber lõigatud, siis ärgu ta lasku end ümber lõigata. Oluline pole see, kas inimene on ümber lõigatud või ümber lõikamata, vaid Jumala käskude pidamine” (1 Korintlastele 7:18,19). Edaspidi peab kristlastel olema vaimne ümberlõikamine, see tähendab kuuletuma Jehoova Jumalale ja uskuma Kristuse ohverdamisse (Johannese 3:16,36).
Kes soovis paasapühal osaleda, tuli ümber lõigata. Praegu peab kristlastel (olenemata tema lootusest (taevane või maa peal)) peab omama südame vaimulikku ümberlõikamist enne hapnemata leiva süümist ja jooma tassi, mälestades Jeesuse Kristuse surma: « Esmalt uurigu inimene end läbi ja tehku kindlaks, kas ta väärib seda, alles siis ta söögu seda leiba ja joogu sellest karikast » (1. Korintlastele 11:28).
3 – Seadus liit Jumala ja Iisraeli rahva vahel
« Olge siis hoolsad, et te ei unustaks lepingut, mille teie Jumal Jehoova on teiega sõlminud, ning ärge tehke endale nikerdatud kuju, mitte mingisugust kujutist, mida teie Jumal Jehoova on teil keelanud teha »
(5. Moosese 4:23)
Selle lepingut vahendaja on Mooses: « Tol korral käskiski Jehoova mul selgitada teile määrusi ja õigusnorme, mida teil tuleb järgida sel maal, mille te võtate enda valdusse” (5. Moosese 4:14). See leping on tihedalt seotud ümberlõikamise lepinguga, mis on Jumalale kuulekuse sümbol (5. Moosese 10:16 võrrelda Roomlastele 2:25-29). See leping lõpeb pärast Messia tulekut: « Ta hoiab paljude jaoks lepingut jõus veel ühe nädala. Nädala keskel kaotab ta ohvri ja ohvrianni » (Taaniel 9:27). See leping asenduks uue lepingu, vastavalt Jeremija prohveteeringule: « Tulevad päevad, mil ma sõlmin Iisraeli soo ja Juuda sooga uue lepingu,” lausub Jehoova. „See leping pole samasugune nagu see, mille ma sõlmisin nende esiisadega sel päeval, kui ma võtsin neil käest kinni, et tuua nad välja Egiptusemaalt. Seda lepingut nad ju murdsid, kuigi mina olin nende isand, lausub Jehoova » (Jeremija 31:31,32).
Iisraelile antud seaduse eesmärk oli valmistada rahvas ette Messia tulekuks. Seadus on õpetanud vabanemise vajadust inimkonna patuste olukorrast (mida esindab Iisraeli rahvas): « Niisiis, nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused. Patt oli maailmas juba enne Moosese seadust, kuid pattu ei panda süüks, kui pole seadust » (Roomlastele 5:12,13). Jumala seadus on andnud sisule inimkonna patuse seisundi. Ta on toonud esile kogu inimkonna patuse olukorra, mida sel ajal esindas Iisraeli rahvas: „Mida me siis ütleme? Kas Moosese seadus on puudulik? Kindlasti mitte! Ma poleks ju patust midagi teadnud, kui poleks olnud seadust. Ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui seadus poleks öelnud: „Sa ei tohi himustada.” Selle käsu kaudu sai aga patt võimaluse kutsuda minus esile kõikvõimalikke himusid, sest enne seadust oli patt surnud. Enne seaduse tulekut olin ma elus, aga kui see käsk tuli, ärkas patt ellu, kuid mina surin. Ja ma mõistsin, et käsk, mis pidi viima ellu, viib hoopis surma. Käsu kaudu sai patt võimaluse mind ära petta ja tappa. 12 Niisiis on seadus püha, samuti on käsk püha, õiglane ja hea” (Roomlastele 7:7-12). Seepärast oli seadus õpetaja, kes viis Kristuse juurde: « Seega on seadus olnud meie järelevaataja, mis juhatab Kristuse juurde, et meid mõistetaks õigeks usu alusel. Aga nüüd, kui usk on tulnud, ei ole me enam järelevaataja hoole all” (Galaatlastele 3:24,25). Jumala täiuslik seadus, mis on andnud liha patu läbi inimese üleastumise, näitas vajadust ohvri järele, mis viib inimese lunastamiseni tema usu tõttu (ja mitte seaduste tööd). See ohver oli Kristuse ohver: « Just nagu Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks paljude eest » (Matteuse 20:28).
Isegi kui Kristus on seaduse lõpp, on siiski see, et praegu on tal jätkuvalt prohvetlik väärtus, mis võimaldab meil mõista Jumala mõtteid (Jeesuse Kristuse kaudu) tuleviku kohta. « Kuna Moosese seadus on ainult tulevaste heade asjade vari, mitte aga nende tegelik kuju » (Heebrealastele 10:1, 1 Korintlastele 2:16). Jeesus Kristus teeb need « head asjad » reaalsuseks: « Need kõik on tulevaste asjade vari, aga Kristus on tegelikkus » (Koloslastele 2:17).
4 – Uut lepingut Jumala ja « Jumala Iisraelile » vahel
« Rahu ja halastust Jumala Iisraelile, kõigile, kes juhinduvad sellest põhimõttest! »
(Gal 6: 16)
Jeesus Kristus on uut lepingut vahendaja: « On üks Jumal ning üks vahemees Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus » (1 Timoteosele 2:5). See uut lepingut täitis Jeremija 31:31,32 ettekuulutuse. 1 Timoteosele 2: 5 viitab kõigile inimestele, kes usuvad Kristuse ohverdamisse (Johannese 3:16). « Jumala Iisrael » esindab kogu kristlikku kogudust. Kuid Jeesus Kristus näitas, et see « Jumala Iisraelile » on taevas ja ka maa peal.
Taevane « Jumala Iisraelile » koosneb 144 000-st, uuest Jeruusalemmast, pealinnast, mis voolab Jumala taevast, tulles taevast, maa peal (Ilmutuse 7: 3–8, 12 taevalik vaimne Iisrael. alates 12000 = 144000): « Ma nägin ka püha linna, Uut Jeruusalemma, mis laskus alla taevast Jumala juurest ja oli valmis seatud otsekui pruut, ehitud oma mehele » (Ilmutuse 21:2).
« Jumala Iisraelile » maa peal koosneb inimestest, kes elavad tulevases maise paradiisis, mille Jeesus Kristus nimetab Iisraeli 12 hõimuks: « Jeesus ütles neile: „Ma kinnitan teile, et uueksloomise ajal, kui Inimesepoeg istub oma suursugusele troonile, istute teiegi, kes olete käinud mu järel, kaheteistkümnele troonile ja mõistate kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle » (Matteuse 19:28). Seda maist vaimset Iisraeli kirjeldatakse ka Hesekieli peatükkide 40-48 prohveteeringus.
Praegu koosneb « Jumala Iisraelile » usklikest kristlastest, kellel on taevane lootus ja kristlased, kellel on maa peal lootus (Ilmutuse 7:9-17).
Viimase paasapüha tähistamise õhtul tähistas Jeesus Kristus selle uue lepingu sündi usklike apostlitega, kes olid temaga: « Siis võttis ta leiva, esitas tänupalve, ning murdnud leiba, andis selle neile ja ütles: „See sümboliseerib minu keha, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks ka edaspidi.” Samamoodi tegi ta karikaga pärast õhtusööki ja ütles: „See karikas sümboliseerib uut lepingut minu vere alusel, mis teie eest valatakse » (Luuka 22:19,20).
See uut lepingut puudutab kõiki ustavaid kristlasi, hoolimata nende « lootusest » (taevane või maa peal). See uus leping on tihedalt seotud « südame vaimse ümberlõikamisega » (Roomlastele 2: 25-29). Niivõrd, kui usklikul kristlastel on selline « vaimne südame ümberlõikamine », võib ta süüa hapnemata leiba ja juua tassi, mis esindab uue lepingu verd (olenemata tema lootusest (taevane või maa peal)): « Esmalt uurigu inimene end läbi ja tehku kindlaks, kas ta väärib seda, alles siis ta söögu seda leiba ja joogu sellest karikast” (1 Korintlastele 11:28).
5 – Lepingut jaoks kuningriik vastu: Jehoova ja Jeesuse Kristuse ja Jeesuse Kristuse ja 144 000 vahel
« Teie olete need, kes on mu katsumustes minu juurde jäänud. Ma teen teiega kuningriigilepingu, nagu mu isa on teinud lepingu minuga, et te sööksite ja jooksite minu lauas mu kuningriigis ja istuksite troonidel, et mõista kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle »
(Luuka 22:28-30)
See lepingut sõlmiti samal ööl, et Jeesus Kristus tähistas uue lepingu sündi. See ei tähenda, et nad on kaks identset liitu. Kuningriigi leping on Jehoova ja Jeesuse Kristuse ja siis Jeesuse Kristuse ja 144 000 vahel, kes valitsevad taevas kui kuningad ja preestrid (Ilmutuse 5:10; 7: 3-8; 14: 1- 5).
Jumala ja Kristuse vahel sõlmitud leping kuningriigi kohta on Jumala sõlmitud lepingu laiendus kuningas Taaveti ja tema kuningliku dünastiaga. See leping on Jumala lubadus Taaveti kuningliku sugupuu püsivuse kohta. Jeesus Kristus on samal ajal kuninga Taaveti järeltulija maa peal ja kuningas, kelle Jehoova on paigaldanud (1914), Lepingut jaoks kuningriik täitmiseks (2Sam 7: 12-16; Matteus 1:1-16, Luuka 3:23-38, Psalmid 2).
Jeesuse Kristuse ja tema apostlite vahel sõlmitud Lepingut jaoks kuningriik ja 144 000 laiendatud rühm on tõepoolest lubadus taevase abielu kohta, mis toimub vahetult enne suurt viletsust: « Rõõmustagem, olgem ülirõõmsad ning ülistagem teda, sest Talle pulmad on kätte jõudnud ja tema naine on end valmis seadnud. Pruudile on riietumiseks antud särav puhas peenlinane riie. See peenlinane riie sümboliseerib pühade õigeid tegusid” (Ilmutuse 19:7,8). Psalm 45 kirjeldab prohvetlikult seda taevast abielu kuninga Jeesuse Kristuse ja tema kuningliku naise Uue Jeruusalemma vahel (Ilmutuse 21:2).
Sellest abielust sünnib kuningriigi maised poegad, « printsid », kes on Jumala Kuningriigi taevase kuningliku võimu maised esindajad: « Su esiisade asemele tulevad su pojad, sa määrad nad valitsejaiks kogu maal » (Psalmid 45:16, Jesaja 32:1,2).
Uue lepingut ja kuningriigi lepingu igavene õnnistus täidab Aabrahami lepingu, mis õnnistab kõiki riike ja kogu igavikku. Jumala lubadus täidetakse täielikult: « Need põhinevad igavese elu lootusel, mida Jumal, kel on võimatu valetada, on tõotanud kaua aega tagasi » (Tiitusele 1:2).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
Kristuse surma mälestuspäeva tähistamine toimub esmaspäeval, 30. märtsil 2026, pärast päikeseloojangut (vastavalt astronoomilisele noorkuule)
Avatud kiri Jehoova tunnistajate kristlikule kogudusele
Kallid vennad ja õed Kristuses,
Kristlased, kellel on lootus igavesele elule maa peal, peavad järgima Kristuse käsku süüa hapnemata leiba ja juua karikast tema ohvrisurma mälestamise ajal
(Johannese 6:48-58)
Kuna läheneb Kristuse surma mälestamise kuupäev, on oluline järgida Kristuse käsku selle kohta, mis sümboliseerib tema ohvrit, nimelt tema keha ja veri, mida sümboliseerivad vastavalt hapnemata leib ja veiniklaas. Teatud korral ütles Jeesus Kristus, rääkides taevast alla kukkunud mannast: „Jeesus ütles neile: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kui te ei söö Inimesepoja liha ega joo tema verd, ei saa te elu. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, see saab igavese elu ja ma äratan ta üles viimsel päeval »” (Johannese 6:48-58). Mõned väidavad, et ta ei lausunud neid sõnu osana sellest, millest saaks tema surma mälestus. See argument ei muuda kuidagi kehtetuks kohustust saada osa sellest, mis sümboliseerib tema liha ja verd, nimelt hapnemata leiba ja veinitopsi.
Mööndes hetkeks, et nende väidete ja mälestussamba tähistamise vahel on erinevus, tuleb viidata selle mudelile, paasapühade tähistamisele („Kristus, meie paasapüha ohverdati » 1. Korintlastele 5:7; Heebrealastele 10:1). Kes pidi paasapüha tähistama? Ainult ümberlõigatud (2. Moosese 12:48). 2. Moosese 12:48 näitab, et isegi välismaa elanik võis paasapühal osaleda, kui ta oli ümber lõigatud. Võõra jaoks ei olnud paasapühal osalemine vabatahtlik (vt salm 49): „Ka teie juures elav muulane valmistagu paasaohver Jehoovale. Ta tehku seda paasapüha määruste ja korra järgi. Üks ja sama määrus kehtigu teil nii muulasele kui ka iisraellasele » (4. Moosese 9:14). „Teil, kes te kuulute kogudusse, ja teie keskel elaval muulasel olgu üks ja sama seadus. See on alaline seadus kõigile teie põlvkondadele. Muulane on Jehoova ees samasugune nagu teie » (4. Moosese 15:15). Paasapühal osalemine oli ülitähtis kohustus ja Jehoova Jumal ei teinud selle tähistamisega seoses vahet iisraellaste ja välismaalaste vahel.
Miks nõuda tõsiasja, et välisriigi elanik oli kohustatud paasapüha tähistama? Sest nende peamine argument, kes keelavad embleemides osalemise, ustavatele kristlastele, kellel on maist lootust, on see, et nad ei ole osa « uuest lepingust » ega ole isegi osa vaimsest Iisraelist. Ometi võiks paasapüha mudeli järgi mitteiisraellased paasapüha tähistada… Mida kujutab endast ümberlõikamise vaimne tähendus? Kuulekus Jumalale (5. Moosese 10:16; Roomlastele 2:25–29). Vaimne ümberlõikamatus tähistab sõnakuulmatust Jumalale ja Kristusele (Ap 7:51-53). Vastus on üksikasjalikult kirjeldatud allpool.
Kas leivast ja veinikarisist osavõtt sõltub taevasest või maisest lootusest? Kui need kaks lootust saavad üldiselt tõestust, lugedes kõiki Kristuse, apostlite ja isegi nende kaasaegsete ütlusi, mõistame, et neid ei dogmatiseerita ega mainita Piiblis otseselt. Näiteks Jeesus Kristus rääkis sageli igavesest elust, tegemata vahet taevasel ja maisel lootusel (Matteuse 19:16,29; 25:46; Markuse 10:17,30; Johannese 3:15,16, 36; 4:14). 35;5:24,28,29 (ülestõusmisest rääkides ei maini ta isegi, et see saab olema maise (kuigi saab olema)), 39;6:27,40, 47.54 (on palju muid viiteid kus Jeesus Kristus ei tee vahet igavesel elul taevas või maa peal)). Seetõttu ei tohiks mälestusmärgi tähistamise raames neid kahte lootust « dogmatiseerida » ega teha vahet kristlastel. Ja loomulikult ei ole nende kahe lootuse allutamisel osavõtule leiva ja tassi tarbimisest piibellik alus.
Lõpetuseks, Johannese 10. peatüki kontekstis öelda, et maise lootusega kristlased on « teised lambad », mitte osad uuest lepingust, on selle sama peatüki kontekstist täiesti väljaspool. Lugedes artiklit (allpool) « Teine lammas », mis uurib hoolikalt Kristuse konteksti ja illustratsioone Johannese 10. peatükis, mõistate, et ta ei räägi lepingutest, vaid tõelise messia identiteedist. « Teised lambad » on mittejuutidest kristlased. Johannese 10. peatükis ja 1. peatükis Korintlastele 11 ei ole piibellikku keeldu ustavatele kristlastele, kellel on lootus igavesele elule maa peal ja kellel on vaimne südame ümberlõikamine, sööma leiba ja jooma mälestusveini karikat.
Vennaslikult Kristuses.
***
Paasapüha on jumalike nõuete näidis Kristuse surma mälestuse tähistamiseks: « Need kõik on tulevaste asjade vari, aga Kristus on tegelikkus » (Koloslastele 2:17). « Kuna Moosese seadus on ainult tulevaste heade asjade vari, mitte aga nende tegelik kuju » (Heebrealastele 10:1).
Nõutav tingimus tähistama Paasapüha on ümberlõikus: « Kui sinu juures elab mõni muulane, kes tahab pidada paasapüha Jehoova auks, siis tuleb ümber lõigata kõik ta meessoost kodakondsed. Alles siis võib ta tulla seda tähistama. Temast saab otsekui iisraellane. Aga ükski ümberlõikamata mees ei tohi paasatalle süüa » (2. Moosese 12:48).
Füüsiline ümberlõikamine ei ole enam kristlase jaoks kohustuslik (« Sest Kristusega seadus lõppes » (Roomlastele 10:4); Apostlite teod 15:19,20,28,29). Kohustus on vaimne ümberlõikamine: « Puhastage nüüd oma süda ja ärge olge enam kangekaelsed! » (5. Moosese 10:16). Vaimne ümberlõikamine kujutab endast kuuletumist Jumalale ja Kristusele: « Ümberlõikamisest on kasu ainult siis, kui sa järgid seadust, aga kui sa seadust rikud, siis oled sa ümberlõigatuna otsekui ümber lõikamata. Kui nüüd see, kes on ümber lõikamata, täidab seaduse nõudeid, siis, ehkki ta on ümber lõikamata, arvatakse ta ümberlõigatuks. Kui see, kes pole ümber lõigatud, täidab seadust, mõistab ta sellega kohut sinu üle, kes sa rikud seadust, olgugi et sul on kirjalik seadus ja sa oled ümber lõigatud. Sest juut pole ju see, kes on seda väliselt, ja tõeline ümberlõikamine pole väline, ihulik. Juut on hoopis see, kes on seda sisemiselt, ja tema ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub püha vaimu ja mitte kirjaliku seaduse varal. Selline inimene saab kiituse Jumalalt, mitte inimestelt » (Roomlastele 2:25-29).
Vaimulik mitte ümberlõikamine, kujutab endast sõnakuulmatust: « Te kangekaelsed, kes sulgete oma südame ja kõrvad! Te panete pühale vaimule alati vastu. Nagu tegid teie esiisad, nii teete teiegi. Keda prohvetitest pole teie esiisad taga kiusanud? Nad tapsid need, kes kuulutasid ette selle õige tulemist, kelle äraandjateks ja tapjateks te olete nüüd saanud. Te saite Moosese seaduse inglite vahendusel, kuid ei ole sellest kinni pidanud » (Apostlite teod 7:51-53).
Mälestusmärgil osalemiseks on nõutav südame vaimne ümberlõikamine (mis iganes kristlik lootus (taevalik või maa)): « Esmalt uurigu inimene end läbi ja tehku kindlaks, kas ta väärib seda, alles siis ta söögu seda leiba ja joogu sellest karikast » (1. Korintlastele 11:28). Kristlane peab uurima südametunnistust, et näha, kas ta järgib Jumalat. Kui ta on Jumalale sõnakuulelik, saab ta mälestuspäeval osaleda (mis iganes kristlik lootus (taevalik või maa)).
Kristuse selge soovitus, mis sümboliseerib tema « liha » ja tema « vere » sümboolsust, on kutse kõigile ustavatele kristlastele (mis iganes kristlik lootus (taevalik või maa)): « Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid siiski. Kuid igaüks, kes sööb leiba, mis on taevast alla tulnud, ei sure. Mina olen elav leib, mis on taevast alla tulnud. Kes seda leiba sööb, elab igavesti. Ja leib, mille ma annan, et maailm võiks elada, on minu liha.” Siis läksid juudid omavahel ägedalt vaidlema ja küsisid: „Kuidas saab see mees anda meile oma liha süüa?” Jeesus ütles neile: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kui te ei söö Inimesepoja liha ega joo tema verd, ei saa te elu*. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, see saab igavese elu ja ma äratan ta üles+ viimsel päeval; sest minu liha on tõeline toit ja minu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb ühte minuga ja mina temaga. Nii nagu mind on läkitanud elav Isa ja mina elan tänu Isale, nii saab ka see, kes toidab end minust, elu tänu minule. Niisugune on leib, mis on taevast alla tulnud. See ei ole selline, mida teie esiisad sõid ja siiski surid. Kes seda leiba sööb, elab igavesti” (Johannese 6:48-58).
Seetõttu peavad kõik ustavad kristlased, olenemata nende lootusest, taevas või maa peal, osalema mälestusmärk, see on Kristuse käsk. Nad peavad sööma leiba ja veini: « Jeesus ütles neile: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kui te ei söö Inimesepoja liha ega joo tema verd, ei saa te elu. (…) Nii nagu mind on läkitanud elav Isa ja mina elan tänu Isale, nii saab ka see, kes toidab end minust, elu tänu minule » (Johannese 6:53,57).
Neid, kes ei järgi Jumalat ja ei usu Kristuse ohvreid, neid ei kutsuta tulema: « Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu. (…) Kes Pojasse usub, saab igavese elu, aga kes Pojale ei kuuletu, ei saa elu, vaid Jumala viha jääb tema peale » (Johannese 3:16,36).
Ustavaid kristlasi kutsutakse Kristuse surma mälestuseks: « Niisiis, mu vennad, kui te kogunete sellele õhtusöömaajale, siis oodake üksteist » (1. Korintlastele 11:33).
Kui soovite osaleda « Kristuse surma mälestamisel » ja te ei ole kristlased, siis tuleb teid ristida, siiralt soovides kuuletuda Kristuse käskudele: « Seepärast minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks. Ristige neid Isa, Poja ja püha vaimu nimesse ning õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ma olen iga päev teie juures kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni » (Matteuse 28:19,20).
Kuidas tähistada Jeesuse Kristuse surma mälestust?
« Tehke seda minu mälestuseks ka edaspidi »
(Luuka 22:19)
Jeesuse Kristuse surma mälestamise tseremoonia peaks olema sama, mis Piibli paasapühad, ustavate kristlaste, koguduse või perekonna vahel (2. Moosese 12:48, Heebrealastele 10: 1, Koloslastele 2: 17; Korintlastele 11:33). Pärast paasapühade tseremooniat seadis Jeesus Kristus oma surma mälestamise tulevase tähistamise mudeli (Luuka 22: 12-18). Need on need piibellikud lõigud, evangeeliumid:
– Matteuse 26: 17-35.
– Mark 14: 12-31.
– Luuka 22: 7-38.
– Johannes peatükk 13–17.
Jeesus Kristus pesi kaheteistkümne apostli jalad. See oli näide õpetamisest: olla üksteise suhtes alandlik (Johannese 13: 4-20). Sellele vaatamata ei tohiks seda sündmust pidada rituaaliks enne mälestamist (vt Johannese 13:10 ja Matteuse 15: 1-11). Kuid see lugu annab meile teada, et pärast seda « Jeesus Kristus pani oma välisriided ». Seepärast peame olema nõuetekohaselt riietatud (Johannese 13: 10a, 12, võrreldes Matteuse 22: 11-13-ga). Muide, sõdurid võtsid Jeesuse Kristuse riided, mida ta sel õhtul kandis. Johannese 19: 23,24 aruanne ütleb meile, et Jeesus Kristus kandis « õmblusteta sisemist rõivast, mis on kootud ülalt kogu pikkuses ». Sõdurid isegi ei julgenud seda üles rebida. Jeesus Kristus kandis kvaliteetset riietust, mis oli kooskõlas tseremoonia tähtsusega. Ilma Piibli kirjutamata reegliteta, teeme head otsustamist selle kohta, kuidas riietuda (Heebrealastele 5:14).
Juudas Iskariot lahkus enne tseremooniat. See näitab, et seda tseremooniat tuleb tähistada ainult ustavate kristlaste vahel (Matteuse 26: 20-25, Mark 14: 17-21, Johannese 13: 21-30, Luke lugu ei ole alati kronoloogiline, vaid « a loogilises järjekorras » Võrdle Luuka 22:19-23 ja Luuka 1: 3 « algusest peale, et kirjutada need loogilises järjekorras »; 1 Korintlastele 11: 28,33)).
Mälestuse tseremooniat kirjeldatakse suure lihtsusega: „Jeesus võttis süüa ja lõi leiba ning pärast õnnistamist ütles, et ta murdis selle ja andis selle jüngritele: ‘Võta, söö See esindab minu keha. « Kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, esitas tänupalve, murdis leiba ning andis jüngritele, öeldes: „Võtke, sööge. See sümboliseerib minu keha.” Siis võttis ta karika, esitas tänupalve, andis karika neile ja ütles: „Jooge kõik sellest, sest see sümboliseerib minu lepinguverd, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks. Ma ütlen teile, et nüüdsest ei joo ma enam midagi, mis on valmistatud viinapuu viljast, kuni päevani, mil ma joon värsket veini koos teiega oma isa kuningriigis*.” Viimaks, kui nad olid kiituslaule laulnud, läksid nad Õlimäele » (Matteuse 26: 26-30). Jeesus Kristus selgitas selle tseremoonia põhjust, tema ohverdamise tähendust, millist hapnemata leiba kujutab, tema patuta keha sümbolit ja tassi, sümbolit tema verest. Ta palus oma jüngritel mälestada oma surma igal aastal Nisani 14 Nisan (juudi kalendrikuu) (Luuka 22:19).
Johannese evangeelium teavitab meid Kristuse õpetamisest pärast seda tseremooniat, tõenäoliselt alates Johannese 13:31 kuni Johannese 16:30. Jeesus Kristus palvetas oma Isa poole vastavalt Johannese peatükile 17. Matteuse 26:30, teatab meile: « Viimaks, kui nad olid kiituslaule laulnud, läksid nad Õlimäele ». Tõenäoliselt on kiituslaul Jeesuse Kristuse palve järel.
Tseremoonia
Me peame järgima Kristuse mudelit. Tseremooniat peavad korraldama üks inimene, pastor, kristliku koguduse preester. Kui tseremoonia toimub perekonnas, peab seda tähistama perekonna kristlik juht. Ilma meeseta peaks tseremooniat korraldav, « kristlik naine » olema valitud ustavate vanade naiste hulgast (Titus 2: 3). Sel juhul peab naine katma oma pea (1 Korintlastele 11: 2-6).
Igaüks, kes korraldab tseremoonia, otsustab evangeeliumi narratiivil põhineva õpetamise selles olukorras, võib-olla lugedes neid kommenteerides neid. Jehoova Jumalale adresseeritud viimane palve on hääldatud. Kiitust võib laulda Jehoova Jumalale ja austust oma Pojale Jeesusele Kristusele.
Leiva eest, puhul ei mainita teravilja liiki, kuid see tuleb teha ilma pärmita (Kuidas valmistada hapnemata leiba (video)). Veini puhul võib mõnes riigis olla raske seda saada. Sellisel erandjuhul otsustavad juhid, kuidas see Piiblil põhineva kõige sobivamal viisil asendada (Johannese 19:34). Jeesus Kristus on näidanud, et teatavates erandlikes olukordades võib teha erandlikke otsuseid ja et Jumala halastust kohaldatakse selles olukorras (Matteuse 12: 1-8).
Tseremoonia täpset kestust Piiblis ei ole. Seetõttu on see, kes korraldab selle ürituse, mis näitab head otsustust. Ainus oluline piibli punkt tseremoonia ajastuse osas on järgmine: Jeesuse Kristuse surma mälestust tuleb tähistada « kahe õhtu vahel »: pärast 13/14 « Nisani » päikeseloojangut ja enne päikesetõus. Johannese 13: 30 teatab meile, et kui Juudas Iskariot lahkus enne tseremooniat, « Oli juba öö » (2. Moosese 12: 6).
Jehoova oli seadnud selle see seadus jaoks paasapüha: « Paasapüha tapaohver ei tohi seista üle öö hommikuni » (2. Moosese 34:25). Miks? Paasapüha lammaste surm pidi toimuma « kahe õhtu vahel ». Kristuse, « Dieva jērs », surm määrati « kohtuotsusega », « kahe õhtu vahele », enne päikesetõus: « Siis ülempreester peenis oma ülerõivad, öeldes: « Siis käristas ülempreester oma kuue lõhki ja ütles: „Ta on teotanud Jumalat! Mis tunnistajaid meil veel vaja on? Nüüd te ise kuulsite jumalateotust! Mis te arvate?” Nad vastasid: „Ta on surma väärt!” (…) Otsekohe kires kukk. Siis meenusid Peetrusele Jeesuse sõnad „Enne kui kukk kireb, salgad sa mu kolm korda ära”. Ta läks välja ja nuttis kibedasti” (Matteuse 26: 65-75, Psalm 94:20 „ta kujundab ebaõnne dekreedi järgi”; Johannese 1: 29-36, Koloslastele 2:17, Heebrealastele 10: 1) Jumal õnnistab kogu maailma ustavaid kristlasi Tema Poja Jeesuse Kristuse kaudu, aamen.
***
Teised lambad
„Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast. Needki pean ma siia tooma, ja nad võtavad kuulda mu häält. Siis on üks kari ja üks karjane »
(Johannese 10:16)
Johannese 10:1–16 hoolikas lugemine näitab, et keskseks teemaks on Messia kui oma jüngrite, lammaste, tõelise karjase tuvastamine.
Johannese 10:1 ja Johannese 10:16 on kirjutatud: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kes ei lähe lambatarasse väravast, vaid ronib sisse mujalt, see on varas ja röövel. (…) Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast. Needki pean ma siia tooma, ja nad võtavad kuulda mu häält. Siis on üks kari ja üks karjane ». See „tarast » esindab territooriumi, kus Jeesus Kristus jutlustas, Iisraeli rahvast, Moosese seaduse kontekstis: „Need kaksteist saatis Jeesus välja ja andis neile järgmised juhtnöörid: „Ärge astuge teiste rahvaste juurde viivale teele ega minge ühtegi samaarlaste linna, vaid minge Iisraeli soo eksinud lammaste juurde” (Matteuse 10:5,6). „Jeesus ütles: „Mind pole saadetud kellegi muu kui Iisraeli soo eksinud lammaste juurde » » (Matteuse 15:24).
Johannese 10:1-6 on kirjutatud, et Jeesus Kristus ilmus tarast värava ette. See juhtus tema ristimise ajal, „uksehoidja » oli Ristija Johannes (Matteuse 3:13). Ristides Jeesust, kellest sai Kristus, avas Ristija Johannes talle ukse ja tunnistas, et Jeesus on Kristus ja Jumala Tall: „Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda poole tulemas ja ütles: „Ennäe, Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu! » » (Johannese 1:29-36).
Johannese 10:7-15, jäädes samale messia teemale, kasutab Jeesus Kristus teist näidet, nimetades end „väravaks », ainsaks sissepääsukohaks samamoodi nagu Johannese 14:6: „Jeesus kostis: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu » ». Teema peateemaks on alati Jeesus Kristus kui Messias. Sama lõigu 9. salmist (ta muudab illustratsiooni teine kord) nimetab ta end karjaseks, kes karjatab oma lambaid, pannes need „sisse või välja », et neid toita. Õpetus keskendub nii temale kui ka sellele, kuidas ta peab oma lammaste eest hoolitsema. Jeesus Kristus nimetab end suurepäraseks karjaseks, kes annab oma elu oma jüngrite eest ja kes armastab oma lambaid (erinevalt palgalisest karjasest, kes ei riski oma eluga lammaste pärast, kes ei kuulu talle). Taas on Kristuse õpetuse keskmes Ta ise kui karjane, kes ohverdab end oma lammaste eest (Matteuse 20:28).
Johannese 10:16-18: „Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast. Needki pean ma siia tooma, ja nad võtavad kuulda mu häält. Siis on üks kari ja üks karjane. Minu isa armastab mind, sest ma annan oma elu, et saaksin selle jälle tagasi. Keegi ei võta seda minult ära, vaid ma annan selle omal tahtel. Mul on voli seda anda ja voli see tagasi saada. Nõnda on mu isa mul käskinud teha ».
Lugedes neid salme, võttes arvesse eelmiste salmide konteksti, kuulutab Jeesus Kristus välja omal ajal revolutsioonilise idee, et ta ei ohverdaks oma elu mitte ainult oma juudi jüngrite kasuks, vaid ka teised jüngrid, kes ei oleks Iisraeli osa. Selle tõestuseks on viimane käsk, mille ta oma jüngritele annab jutlustamise kohta: „Aga te saate väe, kui püha vaim tuleb teie peale, ja te olete siis minu tunnistajad Jeruusalemmas, kogu Juudamaal, Samaarias ning maailma otsani » (Apostlite teod 1:8). Täpselt Korneeliuse ristimise ajal hakkavad teoks saama Kristuse sõnad Johannese 10:16 (vt ajaloolist ülevaadet Apostlite tegude 10. peatükist).
Seega kehtivad Johannese 10:16 „teised lambad » lihalike mittejuutide kristlaste kohta. Johannese 10:16-18 kirjeldab see ühtsust lammaste kuulekuses karjasele Jeesusele Kristusele. Ta rääkis ka kõigist oma jüngritest omal ajal kui „väikesest karjast »: „Ära karda, väike kari, sest teie Isa on otsustanud anda teile kuningriigi » (Luuka 12:32). Aasta nelipühal oli Kristuse jüngreid vaid 120 (Apostlite teod 1:15). Apostlite tegude jutustuse jätkust võime lugeda, et nende arv kasvab paari tuhandeni (Apostlite teod 2:41 (3000 hinge); Apostlite teod 4:4 (5000)). Olgu kuidas on, uued kristlased, olgu Kristuse või apostlite ajal, kujutasid endast „väikest karja » Iisraeli rahva üldise elanikkonna ja seejärel kõigi teiste tolle aja rahvaste suhtes.
Jäägem ühtseks, nagu Kristus oma Isa palus
„Ma ei palu mitte ainult nende eest, vaid ka inimeste eest, kes nende sõna kaudu minusse uskuma hakkavad, et nad kõik oleksid üks, nii nagu sina, isa, kuulud ühte minuga ja mina sinuga, et nemadki kuuluksid ühte meiega ja maailm usuks, et sina oled mu läkitanud” (Johannese 17:20,21).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
Piibel on Jumala sõna, mis juhib meie samme ja annab meile nõu igapäevaste otsuste tegemisel. Nagu selles psalmis on kirjutatud, võib Tema sõna olla meie jalale ja meie otsustele lambiks.
Piibel on Jumala inspireeritud avatud kiri meestele, naistele ja lastele. Ta on armuline; ta soovib meie õnne. Lugedes Õpetussõnu, Koguja raamatut või Mäejutlust (Matteuse evangeeliumis, peatükid 5–7), leiame Kristuselt nõuandeid heade suhete hoidmiseks Jumala ja ligimesega, kelleks võib olla isa, ema, laps või teised inimesed. Õppides neid piibliraamatutes ja kirjades, näiteks apostel Pauluse, Peetruse, Johannese ning jüngrite Jaakobuse ja Juuda (Jeesuse poolvendade) nõuandeid, nagu need on kirjutatud Õpetussõnades, kasvame jätkuvalt tarkuses nii Jumala ees kui ka inimeste seas, rakendades neid praktikas.
See psalm väidab, et Jumala Sõna, Piibel, võib olla valguseks meie teele, see tähendab meie elu suurtele vaimsetele suundadele. Jeesus Kristus näitas peamist suunda lootuse mõttes, igavese elu saamist: « See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud » (Johannese 17:3). Jumala Poeg rääkis ülestõusmislootusest ja äratas oma teenimise ajal isegi mitu inimest üles. Kõige tähelepanuväärsem ülestõusmine oli tema sõbra Laatsaruse oma, kes oli olnud surnud kolm päeva, nagu on jutustatud Johannese evangeeliumis (11:34-44).
See piibliveebisait sisaldab mitmeid piibliartikleid teie valitud keeles. Kuid ainult inglise, hispaania, portugali ja prantsuse keeles on kümneid õpetlikke piibliartikleid, mis on loodud selleks, et julgustada teid Piiblit lugema, sellest aru saama ja seda praktikas rakendama eesmärgiga elada (või jätkata) õnnelikku elu, uskudes igavese elu lootusse (Johannese 3:16, 36). Sul on veebipiibel ja lingid nendele artiklitele on lehe allosas (kirjutatud inglise keeles. Automaattõlke jaoks võid kasutada Google Translate’i).
Loe Piiblit iga päev. See sisu sisaldab harivaid piibliartikleid inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles (kasuta Google Translate’i, et valida üks neist keeltest ja ka oma valitud keel, et nende artiklite sisu mõista).
« Jesus gjorde också mycket annat, och om allt skulle skrivas ner i detalj tror jag inte ens hela världen skulle kunna rymma alla bokrullar som blev skrivna” (Johannes 21:25)
Jesus Kristus och det första mirakel som är skrivet i Johannesevangeliet, han förvandlar vatten till vin: « Två dagar senare hölls ett bröllop i Kana i Galileen, och Jesus mor var där. Jesus och hans lärjungar var också bjudna på bröllopet. När vinet höll på att ta slut sa Jesus mor till honom: ”De har inget vin.” Men Jesus sa till henne: ”Varför ska vi bekymra oss om det? Min tid har inte kommit än.” Hon sa till dem som passade upp: ”Gör precis som han säger till er.” Det fanns sex vattenkrukor av sten där, i enlighet med judarnas reningsföreskrifter. Var och en av dem rymde två eller tre mått. Jesus sa till dem: ”Fyll krukorna med vatten.” Så de fyllde dem till brädden. Sedan sa han: ”Ös upp lite och ge det till ledaren för festen.” Då gjorde de det. Ledaren för festen smakade på vattnet, som nu hade förvandlats till vin. Och eftersom han inte visste varifrån det kom (men det visste tjänarna som hade öst upp vattnet) kallade han på brudgummen och sa: ”Alla andra sätter fram det fina vinet först och väntar tills folk är berusade innan de sätter fram det sämre. Men du har sparat det fina vinet ända till nu.” Jesus gjorde detta i Kana i Galileen som det första av alla sina underverk. Han uppenbarade sin storhet, och lärjungarna trodde på honom » (Johannes 2:1-11).
Jesus Kristus läker sonen till kungens tjänare: « Sedan kom han tillbaka till Kana i Galileen, där han hade förvandlat vatten till vin. En kunglig ämbetsman hade en son som låg sjuk i Kapernaum. Den här mannen hörde att Jesus hade lämnat Judeen och kommit till Galileen, och då gav han sig i väg och bad Jesus komma ner och bota hans son, för han var döende. Men Jesus sa till honom: ”Ni tror bara om ni får se tecken och under.” Mannen sa till honom: ”Herre, följ med innan mitt barn dör.” Jesus sa: ”Gå hem igen, för din son lever.” Mannen trodde på Jesus och gick hemåt. Medan han fortfarande var på väg möttes han av sina tjänare, som berättade att hans son levde. Han frågade vilken tid sonen hade blivit bättre. De svarade: ”I går vid sjunde timmen. Då blev han feberfri.” Då insåg mannen att detta hade hänt just när Jesus sa: ”Din son lever.” Och både han och hela hans familj* började tro. Detta var det andra underverket som Jesus utförde vid de tillfällen han återvände till Galileen från Judeen » (Johannes 4:46-54).
Jesus Kristus läker en demonbesatt man i Kapernaum: « Han gick ner till Kapernaum, en stad i Galileen. Han undervisade dem på sabbaten, och de blev helt förundrade över hans sätt att undervisa eftersom han talade med auktoritet. I synagogan fanns det en man som var besatt av en demon, en oren ande, och han skrek: ”Sluta! Vad har vi med dig att göra, Jesus från Nasaret? Har du kommit för att förgöra oss? Jag vet precis vem du är: Guds helige.” Men Jesus beordrade anden: ”Var tyst och far ut ur honom!” Då kastade demonen omkull mannen inför dem alla och for ut ur honom utan att skada honom. Alla blev förskräckta och sa till varandra: ”Vilken kraft och auktoritet han har! Han ger order åt de orena andarna, och de far ut.” Och ryktet om honom spreds över hela trakten » (Lukas 4:31-37).
Jesus Kristus driver ut demoner i Gadarenernas land (den östra delen av Jordan, nära Tiberiasjön): « När han kom över till andra sidan sjön, till gadarenernas område, var det två demonbesatta män som mötte honom. De kom från gravarna och var ovanligt aggressiva, så ingen vågade gå förbi på den vägen. De skrek: ”Varför är du här? Vad vill du oss, Guds son? Tänker du plåga oss före den bestämda tiden?” En bra bit därifrån gick en stor svinhjord och betade, så demonerna bad honom: ”Om du driver ut oss vill vi att du sänder oss in i svinhjorden.” Han sa: ”Ge er i väg!” Då gav de sig av och trängde in i svinen, och hela hjorden rusade i väg ut över stupet och ner i sjön och dog. Men de som vaktade svinen flydde därifrån, och när de kom in i staden berättade de om allt som hade hänt, även det som hade hänt med de demonbesatta männen. Då gick hela staden ut för att möta Jesus, och de bad honom att ge sig i väg från deras område » (Matteus 8:28-34).
Jesus Kristus botar svärmor till aposteln Peter: « Jesus kom hem till Petrus och fick se att Petrus svärmor låg sjuk och hade feber. Han rörde vid hennes hand, och då försvann febern och hon steg upp och började passa upp honom » (Matteus 8:14,15).
Jesus Kristus läker en förlamad man med handen: « En annan sabbat gick han till synagogan och började undervisa. Och det var en man där som hade en förtvinad högerhand. De skriftlärda och fariséerna iakttog Jesus noga för att se om han skulle bota någon på sabbaten, så att de fick något att anklaga honom för. Men han visste vad de var ute efter, så han sa till mannen med den förtvinade handen: ”Kom och ställ dig här i mitten.” Då reste han sig och ställde sig där. Och Jesus frågade dem: ”Vad säger ni? Får man göra något gott eller något ont på sabbaten, får man rädda ett liv eller ta ett liv?” Han såg sig omkring på dem som var där, och sedan sa han till mannen: ”Sträck ut handen.” Då gjorde han det, och handen blev helt återställd. Då blev de fullständigt rasande och började diskutera vad de skulle göra med Jesus » (Lukas 6:6-11).
Jesus Kristus läker en man som lider av « dropsy » (ödem, överdriven vätskeansamling i kroppen): « En sabbat var Jesus bjuden på mat hemma hos en av fariséernas styresmän, och alla iakttog honom noga. Det fanns en man där som led av ödem. Då frågade Jesus de lagkunniga och fariséerna: ”Får man bota sjuka på sabbaten eller inte?” Men de svarade inte. Då rörde han vid mannen, botade honom och lät honom gå. Sedan sa han: ”Vem av er skulle inte skynda sig att dra upp sin son eller sin tjur om någon av dem föll ner i en brunn på sabbaten?” Och de var helt svarslösa » (Lukas 14:1-6).
Jesus Kristus helar en blind man: « När Jesus närmade sig Jeriko satt en blind man vid vägen och tiggde. Han hörde att mycket folk gick förbi och frågade vad som hände. Man sa till honom: ”Jesus från Nasaret är här!” Då ropade han: ”Jesus, Davids son, hjälp mig!” De som gick längst fram sa bryskt till honom att hålla tyst, men han fortsatte bara ropa: ”Davids son, hjälp mig!” Jesus stannade och befallde att man skulle leda mannen till honom. När han kom fram frågade Jesus: ”Vad vill du att jag ska göra för dig?” Han sa: ”Herre, låt mig få synen tillbaka.” Då sa Jesus: ”Du får synen tillbaka. Din tro har gjort dig frisk.” Genast fick han synen tillbaka, och han började följa Jesus och ärade Gud. Och när folk såg vad som hade hänt började de lovprisa Gud » (Lukas 18:35-43).
Jesus Kristus läker två blinda människor: « När Jesus gick vidare följde två blinda män efter honom och ropade: ”Davids son, hjälp oss!” När han kom in i huset följde de blinda männen efter, och Jesus frågade dem: ”Tror ni på att jag kan hjälpa er?” De svarade: ”Ja, herre.” Då rörde han vid deras ögon+ och sa: ”Ni har visat tro, och det ska bli som ni vill.” Och de fick synen tillbaka. Sedan förmanade Jesus dem: ”Se till att ingen får reda på det här.” Men de gick ut och spred ryktet om honom i hela trakten » (Matteus 9:27-31).
Jesus Kristus läker en döv stum: “När Jesus lämnade trakten kring Tyros gick han genom Sidon och Dekạpolisområdet och kom till Galileiska sjön. Där förde man fram en döv man med talsvårigheter till honom, och man bad honom lägga handen på mannen. Då tog han mannen åt sidan så att de var för sig själva, stoppade fingrarna i hans öron, spottade och rörde vid hans tunga. Sedan såg han upp mot himlen, suckade djupt och sa till honom: ”Effatạ”, som betyder ”öppna dig”. Då fick mannen hörseln tillbaka, och hans talsvårigheter försvann och han började tala normalt. Jesus sa att de inte fick berätta det för någon, men ju mer han förmanade dem, desto mer pratade de om det. De var fullständigt överväldigade och sa: ”Allt han har gjort är fantastiskt. Han får till och med de döva att höra och de stumma att tala.” » (Markus 7:31-37).
Jesus Kristus läker en spetälska: « En man som led av spetälska kom till honom och föll ner på knä och bönföll honom: ”Om du bara vill kan du göra mig frisk.” Då fylldes han av medlidande och sträckte ut handen, rörde vid honom och sa: ”Det vill jag. Bli frisk!” I samma stund försvann spetälskan från honom, och han blev frisk » (Markus 1:40-42).
Läkning av de tio spetälska: « På väg till Jerusalem följde Jesus gränsen mellan Samarien och Galileen. Och när han närmade sig en by kom tio spetälska män emot honom, men de stannade på avstånd. De ropade: ”Jesus, lärare, hjälp oss!” När han såg dem sa han: ”Gå och visa er för prästerna.” Och medan de var på väg dit blev de friska. När en av dem märkte att han hade blivit frisk gick han tillbaka och ärade Gud med hög röst. Och han kastade sig ner med ansiktet mot marken vid Jesus fötter och tackade honom. För övrigt var han samarier. Då sa Jesus: ”Blev inte alla tio botade? Var är de nio andra? Är det ingen annan än den här mannen från ett annat folk som har kommit tillbaka för att ära Gud?” Sedan sa han till honom: ”Res dig upp och gå. Din tro har gjort dig frisk.” » (Lukas17:11-19).
Jesus Kristus läker en förlamad: « Efter detta inföll en av judarnas högtider, och Jesus gick upp till Jerusalem. Vid Fårporten i Jerusalem finns det en damm som på hebreiska kallas Betsạta. Den är omgiven av fem pelargångar, och där låg många som var sjuka, blinda och rörelsehindrade och några som hade förtvinade händer eller fötter. Det var en man där som hade varit sjuk i 38 år. Jesus såg honom ligga där och visste att han hade varit sjuk en lång tid, så han frågade honom: ”Vill du bli frisk?” Den sjuke svarade: ”Herre, jag har ingen som kan hjälpa mig ner i dammen när vattnet rörs upp. När jag är på väg ner hinner alltid någon annan före.” Jesus sa till honom: ”Res dig! Ta med dig din matta och gå.” Mannen blev genast frisk och tog sin matta och gick » » (Johannes 5:1-9).
Jesus Kristus läker en epileptiker: « När de gick tillbaka till folket kom en man fram och föll på knä inför honom och sa: ”Herre, hjälp min son! Han har epilepsi och lider svårt. Han faller ofta i elden och i vattnet. Jag tog med honom till dina lärjungar, men de kunde inte bota honom.” Jesus sa: ”Denna fördärvade generation utan tro! Hur länge måste jag vara kvar hos er? Hur länge ska jag behöva stå ut med er? Hämta honom till mig.” Sedan tillrättavisade Jesus demonen, och då lämnade den pojken. Från den stunden var pojken frisk. När lärjungarna var för sig själva med Jesus frågade de: ”Varför kunde inte vi driva ut demonen?” Han svarade: ”Därför att ni har för lite tro. Jag säger som det är: Om ni bara har tro så stor som ett senapskorn ska ni säga till det här berget: ’Flytta dig dit bort’, och det ska flytta sig. Och ingenting ska vara omöjligt för er.” » (Matteus 17:14-20).
Jesus Kristus gör ett mirakel utan att veta det: « När Jesus var på väg trängde sig människorna inpå honom. I folkskaran fanns en kvinna som hade haft blödningar i 12 år, och det var ingen som hade kunnat bota henne. Hon närmade sig Jesus bakifrån och rörde vid fransen på hans mantel, och i samma ögonblick upphörde hennes blödningar. Då sa Jesus: ”Vem var det som rörde vid mig?” När alla nekade sa Petrus: ”Lärare, du är ju omgiven av folk som tränger sig inpå dig.” Men Jesus sa: ”Det var någon som rörde vid mig, för jag kände att kraft gick ut från mig.” När kvinnan förstod att hon var upptäckt kom hon darrande och föll ner inför Jesus och berättade för alla varför hon hade rört vid honom och att hon hade blivit frisk omedelbart. Då sa Jesus till henne: ”Min dotter, din tro har gjort dig frisk. Gå i frid.” » (Lukas 8:42-48).
Jesus Kristus läker på avstånd: « När han hade sagt allt han ville till folket gick han in i Kapernaum. En officer där hade en tjänare som han uppskattade mycket, men tjänaren var allvarligt sjuk och var döende. När officeren hörde talas om Jesus skickade han dit några av judarnas äldste för att be honom komma och bota tjänaren. De kom till Jesus och bönade och bad: ”Han förtjänar verkligen att du gör detta för honom, för han älskar vårt folk, och det är han som har byggt vår synagoga.” Så Jesus följde med dem. Men när de närmade sig huset mötte de några vänner till officeren med ett bud från honom: ”Herre, du behöver inte komma hit, för jag är inte värdig att du kommer hem till mig. Det är därför jag inte sökte upp dig själv. Befall bara att min tjänare ska bli frisk, så blir han det. Jag står ju själv under befäl, men jag har även soldater under mig. Och när jag befaller en soldat: ’Ge dig i väg!’ så ger han sig i väg, och när jag säger till en annan: ’Kom!’ så kommer han. Om jag säger till min tjänare: ’Gör detta!’ så gör han det.” Jesus blev imponerad när han hörde detta och vände sig till dem som följde honom och sa: ”Jag ska säga er att inte ens bland israeliterna har jag träffat någon med så stark tro.” Och när officerens vänner kom tillbaka till huset hade tjänaren blivit frisk » (Lukas 7:1-10).
Jesus Kristus har botat en kvinna med funktionsnedsättning i 18 år: « En sabbat undervisade Jesus i en synagoga. Det fanns en kvinna där som hade varit sjuk i 18 år på grund av en ond ande. Hon var helt hopböjd och kunde inte räta på sig. När Jesus fick se henne sa han: ”Min syster, du är botad från din sjukdom”, och så lade han händerna på henne. Genast rätade hon på sig och började ära Gud. Men synagogföreståndaren blev upprörd över att Jesus botade på sabbaten. Han sa till folket: ”Det finns faktiskt sex dagar som är avsatta för arbete. Då kan ni komma och bli botade, men inte på sabbaten.” Men Herren svarade: ”Hycklare, finns det någon av er som inte löser sin tjur eller åsna från krubban på sabbaten och leder i väg den för att ge den vatten? Men här är en kvinna, en dotter till Abraham, som har hållits bunden av Satan i 18 år. Borde inte hon få bli löst från sin boja på sabbaten?” När han sa detta skämdes alla hans motståndare, men folket gladde sig över allt det fantastiska han gjorde » (Lukas 13:10-17).
Jesus Kristus läker en fenicisk kvinnas dotter: « Sedan gick Jesus därifrån till området kring Tyros och Sidon. Och en fenicisk kvinna från den trakten kom och ropade: ”Herre, Davids son, hjälp mig! Min dotter plågas svårt av en demon.” Men han svarade inte. Så hans lärjungar gick fram och bad honom: ”Skicka i väg henne, för hon envisas med att ropa efter oss.” Då sa han: ”Jag har bara sänts ut till de förlorade fåren bland Israels folk.” Men då kom kvinnan fram och föll på knä inför honom och sa: ”Herre, hjälp mig!” Han svarade: ”Det är inte rätt att ta barnens bröd och kasta det till hundvalparna.” Hon sa: ”Det är sant, herre. Men valparna äter faktiskt smulorna som faller från deras herrars bord.” Då sa Jesus: ”Du har verkligen stark tro. Det ska bli som du vill.” Och i samma ögonblick blev hennes dotter frisk » (Matteus 15:21-28).
Jesus Kristus lugnar en storm: « Jesus steg i en båt, och hans lärjungar följde med honom. Ute på sjön blåste det upp till storm, och båten sköljdes över av vågorna. Men Jesus låg och sov. Då väckte de honom och sa: ”Herre, rädda oss, för vi håller på att gå under!” Men han sa till dem: ”Varför är ni så rädda? Ni har för lite tro!” Sedan reste han sig upp och befallde vindarna och vågorna att lägga sig, och då blev det helt stilla. Lärjungarna blev alldeles häpna och sa: ”Vem är det här egentligen? Till och med vindarna och sjön lyder honom!”” (Matteus 8:23-27). Detta mirakel visar att det i det jordiska paradiset inte längre kommer att finnas stormar eller översvämningar som kommer att orsaka katastrofer.
Jesus Kristus vandrar på havet: « När Jesus hade skickat i väg människorna gick han upp på berget för att vara för sig själv och be. Han var där uppe ensam när kvällen kom. Vid det laget var båten redan långt ut från land, och lärjungarna kämpade mot vågorna eftersom det var motvind. Men under nattens fjärde vaktpass kom Jesus gående mot dem över sjön. När lärjungarna såg honom på sjön blev de skräckslagna och ropade: ”Det är något övernaturligt!” Och de skrek högt av rädsla. Men Jesus sa snabbt: ”Var lugna, det är jag. Var inte rädda.” Då sa Petrus: ”Herre, om det är du, så säg att jag ska komma till dig över vattnet.” Han sa: ”Kom!” Då steg Petrus ur båten och började gå på vattnet mot Jesus. Men när Petrus började tänka på hur det stormade blev han rädd. Han började sjunka och ropade: ”Herre, rädda mig!” Jesus sträckte genast ut handen och tog tag i honom och sa: ”Var är din tro? Varför började du tvivla?” Och när de hade stigit ombord lade sig vinden. Då gav lärjungarna honom ära* och sa: ”Du är verkligen Guds son.” » (Matteus 14:23-33).
Den mirakulösa fångsten: « En gång när Jesus stod vid Gennesaretsjön trängde sig folkskaran inpå honom för att höra Guds ord. Han såg två fiskebåtar ligga vid stranden, men männen hade stigit ur dem och höll på att skölja näten. Då steg han i en av båtarna, den som tillhörde Simon, och bad honom ro ut en bit från land. Sedan satte han sig ner och började undervisa folket från båten. När han hade talat färdigt sa han till Simon: ”Ro ut på djupare vatten, och lägg ut era nät.” Men Simon svarade: ”Lärare, vi har slitit hela natten och inte fått någonting, men eftersom du säger det ska jag sänka ner näten.” Och när de gjorde det fick de en så stor fångst att näten började slitas sönder. Då vinkade de dit sina kamrater i den andra båten för att få hjälp, och tillsammans fyllde de båda båtarna tills de höll på att sjunka. När Simon Petrus såg detta föll han på knä inför Jesus och sa: ”Gå bort från mig, herre, för jag är en syndare.” Både Simon och de som var med honom var nämligen chockade över all fisk de hade fått, och det var även Jakob och Johannes, Sebedẹus söner, som var delägare med Simon. Men Jesus sa till Simon: ”Var inte rädd längre. Från och med nu ska du fånga människor.” Då rodde de i land, lämnade allt och följde honom » (Lukas 5:1-11).
Jesus Kristus multiplicerar bröden: « Sedan for Jesus över till andra sidan av Galileiska sjön, eller Tiberiassjön. Det var många människor som följde efter honom, därför att de såg de underverk han gjorde när han botade sjuka. Så Jesus gick upp på ett berg och satte sig där med sina lärjungar. Det var inte långt till påsken, judarnas högtid. När Jesus såg upp och märkte att en stor folkskara var på väg till honom sa han till Filippus: ”Var ska vi köpa bröd åt alla, så att de får något att äta?” Men det sa han för att pröva Filippus, för han hade redan bestämt sig för vad han skulle göra. Filippus svarade: ”Inte ens bröd för 200 denarer skulle räcka för att ge alla lite grann att äta.” En av hans lärjungar, Andreas, Simon Petrus bror, sa till honom: ”Här är en liten pojke som har fem kornbröd och två små fiskar. Men det räcker ju inte långt.” Jesus sa: ”Säg till alla att slå sig ner.” Det fanns mycket gräs på den platsen, och alla satte sig ner. Det var omkring 5 000 män. Jesus tog bröden och tackade Gud. Han delade ut bröden åt dem som satt där, och sedan gjorde han likadant med de små fiskarna. Alla fick så mycket de ville ha. När de hade ätit sig mätta sa han till lärjungarna: ”Samla ihop allt bröd som är över så att inget går förlorat.” Så de samlade ihop det som var över av de fem kornbröden när folket hade ätit, och det blev 12 fulla korgar. När människorna såg underverket sa de: ”Det här måste vara den profet som skulle komma hit till världen.” Men Jesus, som förstod att folket tänkte föra bort honom med våld för att göra honom till kung, drog sig undan till berget igen för att vara ensam » (Johannes 6:1-15). Det kommer att finnas mat i överflöd över hela jorden (Psalmerna 72:16; Jesaja 30:23).
Jesus Kristus återuppväcker en änks son: « Kort därefter gav han sig av till en stad som heter Nain, och hans lärjungar och många andra följde med honom. När han närmade sig stadsporten bars en död man ut. Han var den ende sonen, och hans mor var dessutom änka. Många i staden följde med henne. När Herren fick se henne kände han starkt för henne och sa: ”Gråt inte mer.” Sedan gick han fram och rörde vid båren, och bärarna stannade. Han sa: ”Unge man, jag säger till dig: Res dig upp!” Då satte han sig upp och började prata, och Jesus överlämnade honom till hans mor. Alla fylldes av stor vördnad och började ära Gud och sa: ”En stor profet har framträtt bland oss”, och: ”Gud har tagit sig an sitt folk.” Och ryktet om honom spred sig i hela den trakten och i hela Judeen » (Luke 7:11-17).
Jesus Kristus återupplivar Jairus dotter: « Innan han hade talat färdigt kom en budbärare från Jairos hus och sa till honom: ”Din dotter är död, så besvära inte läraren mer.” Men när Jesus hörde det sa han till honom: ”Var inte rädd, ha bara tro så kommer hon att bli räddad.” När han kom fram till huset fick ingen följa med honom in utom Petrus, Johannes, Jakob och flickans föräldrar. Men alla som var samlade grät och slog sig själva av sorg över henne. Så han sa: ”Gråt inte mer, för hon har inte dött. Hon sover bara.” Då började de hånskratta åt honom, för de visste att hon var död. Men han tog hennes hand och sa högt och tydligt: ”Stig upp, lilla vän!” Då fick hon livet tillbaka, och hon steg genast upp, och han bad dem att ge henne lite mat. Hennes föräldrar blev överlyckliga, men Jesus sa till dem att inte berätta för någon vad som hade hänt » (Lukas 8:49-56).
Jesus Kristus återupplivar sin vän Lazarus, som dog för fyra dagar sedan: « Jesus hade inte kommit in i byn än, utan var fortfarande kvar där Marta hade träffat honom. Judarna som var hemma hos Maria och tröstade henne såg att hon reste sig och skyndade sig i väg. Då följde de efter henne, eftersom de tänkte att hon var på väg till graven för att gråta. När Maria kom till Jesus kastade hon sig ner vid hans fötter och sa: ”Herre, om du hade varit här skulle min bror inte ha dött!” Jesus blev sorgsen och djupt berörd när han såg henne gråta och när han såg att judarna som hade följt med henne också grät. Han frågade: ”Var har ni lagt honom?” De svarade: ”Herre, följ med så får du se.” Jesus brast i gråt. Då sa judarna: ”Tänk vad han älskade honom!” Men några av dem sa: ”Han som öppnade den blinde mannens ögon kunde väl ha gjort så att Lasarus inte dog?” Jesus fylldes återigen av starka känslor. Han kom fram till graven, som var en grotta med en sten framför ingången. Jesus sa: ”Ta bort stenen.” Marta, den dödes syster, sa till honom: ”Herre, han luktar säkert, för det har gått fyra dagar nu.” Jesus sa till henne: ”Sa jag inte att om du har tro ska du få se Guds stora kraft?” Då tog de bort stenen. Jesus lyfte blicken mot himlen och sa: ”Far, jag tackar dig för att du har hört mig. Jag vet att du alltid hör mig, men jag säger detta för att alla de som står här ska tro på att du har sänt mig.” När han hade sagt detta ropade han med hög röst: ”Lasarus, kom ut!” Då kom han ut, mannen som hade varit död, med händerna och fötterna inlindade i bindlar och med ansiktet täckt av en duk. Jesus sa till dem: ”Ta bort bindlarna och låt honom gå”” (Johannes 11:30-44).
Den sista mirakulösa fångsten (strax efter Kristi uppståndelse): « När det började ljusna stod Jesus på stranden, men lärjungarna förstod inte att det var han. Då sa Jesus till dem: ”Mina vänner, har ni inte något att äta?” ”Nej”, svarade de. Han sa: ”Kasta ut nätet till höger om båten, så ska ni få.” Så de kastade ut nätet, men de orkade inte dra upp det för att det var så fullt av fisk. Då sa lärjungen som Jesus var särskilt fäst vid till Petrus: ”Det är Herren!” När Simon Petrus hörde att det var Herren tog han på sig överklädnaden, för han var inte klädd, och kastade sig i vattnet. Men de andra lärjungarna följde efter i båten och drog nätet fullt av fisk efter sig, för de var inte långt från land, bara omkring 90 meter » (Johannes 21:4-8).
Jesus Kristus gjorde många andra mirakel. De tillåter oss att stärka vår tro, uppmuntra oss och få en glimt av de många välsignelser som finns i paradiset. Aposteln Johannes sammanfattar mycket bra det stora antal mirakel som Jesus Kristus gjorde, som en garanti för vad som kommer att hända i paradiset: « Jesus gjorde också mycket annat, och om allt skulle skrivas ner i detalj tror jag inte ens hela världen skulle kunna rymma alla bokrullar som blev skrivna” (Johannes 21:25).
Läs Bibeln dagligen. Detta innehåll innehåller pedagogiska bibelartiklar på engelska, franska, spanska och portugisiska (använd Google Translate för att välja ett av dessa språk, samt det språk du väljer, för att förstå innehållet i dessa artiklar).
